Thomas seisis värisevate kätega talli ees.
Loomaarst vaatas hobust veel kord.
„Midagi ei klapi.”
„Ta ei ole haige.”
„Ta valvab hoopis midagi.”
Peremees vaatas talle arusaamatuses otsa.
„Mida ta võiks valvata?”
„Kohe saame teada.”
Nad avasid talliukse ettevaatlikult vaid praokile.
Goliath tormas kohe sinna.
Kuid ta ei rünnanud.
Ta seisis taas täpselt samas nurgas, justkui püüdes midagi varjata.
Loomaarst lükkas pika kepiga ettevaatlikult mõned põhupallid kõrvale.
Järgmisel hetkel tardusid mõlemad.
Põhu all lebas vaid mõnepäevane metskitsetall.
Ta värises.
Üks tema jalg oli vana laua alla kinni jäänud ning ta ei suutnud püsti tõusta.
Tõenäoliselt oli ta ehmununa kuidagi talli jooksnud ja sinna lõksu jäänud.
Thomas vaatas toimuvat jahmunult.
„Sellepärast siis…”
Loomaarst noogutas.
„Hobune ei tahtnud kedagi rünnata.”
„Ta püüdis kõiki eemale hoida.”
„Ta kartis, et keegi võib kogemata talle peale astuda.”
Thomas astus aeglaselt lähemale.
Goliath seisis taas talle ette.
Kuid seekord polnud temas viha.
Ainult hirm.
„Rahune, vana sõber,” ütles Thomas vaikselt.
„Me tahame teda aidata.”
Justkui oleks hobune temast aru saanud.
Ta astus aeglaselt kõrvale.
Loomaarst vabastas ettevaatlikult kitsetalle jala.
Mõne minuti pärast tõusis väike loom ebakindlalt püsti.
Ta tegi paar värisevat sammu.
Seejärel jooksis ta tallist välja ja kadus metsa.
Thomas astus Goliathi juurde.
Ta silitas hobuse kaela.
„Anna mulle andeks.”
„Ma arvasin, et sa oled hulluks läinud.”
Hobune puhus vaikselt ninasõõrmetest õhku ja puudutas õrnalt peaga oma peremehe õlga.
Täpselt nagu vanadel aegadel.
Thomase silmadesse kogunesid pisarad.
Veel kaks päeva varem oli ta tahtnud magama panna looma, kes tegelikult oli lihtsalt püüdnud kaitsta üht kaitsetut elu.
Lugu levis kiiresti kogu ümbruskonnas.
Paljud nimetasid seda imeks.
Thomas ütles aga alati üht ja sama:
„Mu hobune ei saanud sel päeval kangelaseks.”
„Ta on alati selline olnud.”
„Ainult mina ei mõistnud õigel ajal, mida ta mulle öelda püüdis.”
