Hõbehallide juustega naine, kelle juuksed olid korralikult krunni seatud, astus saali läve üle, kandes laitmatult triigitud kimono.
— See pole teie jaoks, vanaema! — viskas treener Jackson pilkavalt ning vastuseks kostis õpilaste naer.
Kuid kui ta pakkus talle sparringut, ei osanud keegi aimata, kuidas see lõpeb.
Edith Simmons oli 72-aastane. Ta liikus aeglaselt, kuid hämmastava täpsusega — igas liigutuses oli tunda aastakümnete pikkust kogemust. Puudutades sõrmedega oma kulunud musta vööd, meenutas ta justkui aastaid, mis olid möödunud tatamil.
Pärast abikaasa surma alustas ta uut elu teises linnaosas ning otsustas kindlalt treeninguid mitte katkestada. Tema arst soovitas tungivalt jääda aktiivseks. Edithile ei olnud see kunagi valiku küsimus.
Kunagi oli ta treeninud meister Takahashi käe all ning saanud teise dani, ühendades spordi laste kasvatamise ja pereeluga. Ta ei armastanud oma saavutustest rääkida — tema tase rääkis enda eest.
Akadeemias võeti ta vastu kahtlustega. Administraator pakkus talle eakatele mõeldud tegevusi tõsiste treeningute asemel. Kuid Edith vastas rahulikult, et on jiu-jitsut harrastanud rohkem kui nelikümmend aastat.
Treener Jackson — pikk ja enesekindel — pidas teda alguses juhuslikuks külastajaks.
— See pole algajate grupp, — märkis ta kerge irooniaga.
Saali kostsid vaiksed pilkavad naerupahvakud.
— Olen tatamil olnud alates 1980. aastast, — vastas Edith ükskõikselt.
Nimi Takahashi pani Jacksoni hetkeks mõtlema, kuid ta lükkas selle mõtte kiiresti kõrvale ning pakkus talle, et ta võiks kõrvalt vaadata.
— Ma ei tulnud siia vaatama, — ütles ta rahulikult. — Tulin treenima.
Pärast lühikest kõhklust nõustus ta teda proovile panema. Edith nõudis, et just tema oleks vastaseks.
Saali laskus pingeline vaikus.
— Kerge sparring, — kuulutas Jackson.
Ta sirutas käe tema varruka poole.
Kõik järgnev toimus sekundi murdosa jooksul.
Edith nihkus vaevumärgatavalt, haaras tema käe ja viis ta tasakaalust välja. Jackson astus sammu ette — otse ettevalmistatud lõksu. Järgmisel hetkel oli ta juba tatamil, Edith võttis domineeriva positsiooni ja lukustas hetkega valusa haarde.
— Annan alla! — hingeldas ta, lüües peopesaga vastu põrandat.
Polnud möödunud isegi kümmet sekundit.
Saali saabus täielik vaikus.
Edith vabastas ta rahulikult, sättis oma kimono ja kummardas kergelt.
— Tänan võimaluse eest end näidata, treener.
— Kes te tegelikult olete? — küsis ta nüüd ilma varasema enesekindluseta.
— Ma juba tutvustasin end. Edith Simmons.
Õpilased hakkasid üksteisele otsa vaatama — mõned meenutasid tema nime: mitmekordne piirkondlike turniiride võitja.
Jackson langetas pea.
— Vabandust.
— Igaüks eksib. Oluline on osata seda tunnistada, — vastas ta rahulikult.
Treening muutus tõeliseks meistriklassiks. Edith jagas oma kogemusi, selgitades tasakaalu, ajastuse ja kontrolli peensusi. Õhkkond muutus: pilked kadusid, asendudes austusega.
Hiljem pakkus Jackson talle juhendaja kohta.
— Ma tulin siia treenima, — vastas ta.
— Aga meie tahame teilt õppida.
Ta nõustus, kuid seadis ühe tingimuse — selles saalis peab igaüht austama.
Vaid mõne kuuga muutus akadeemia täielikult. Õpilasi tuli juurde, tase tõusis märgatavalt ning õhkkond muutus soojemaks.
Ühel päeval astus saali eakas mees kepiga. Jackson oli esimene, kes lähenes talle austusega.
Edith naeratas.
Mõned õppetunnid ei ole seotud tehnikaga.
Need õpetavad kõige olulisemat — austust.
