Vana naine istus kauges nurgas külmal plastpingil, peaaegu sulandudes hallide seintega enda ümber. Käte vahel hoidis ta kulunud pruuni kotti, justkui oleks see ainus asi, mis teda siin hoidis. Tema mantel oli välise külma jaoks liiga õhuke ja jalanõud — kulunud ning pragunenud.
Ta tõstis vaevu pead. Aeg-ajalt piilus ta oma kotti, kontrollis midagi ja sulges selle uuesti, nagu kardaks ta seda kaotada.
Ootesaal oli rahvast täis — inimesed vaatasid närviliselt telefone, kontrollisid kellaaega, sosistasid omavahel. Kuid nende pilgud pöördusid ikka ja jälle tema poole.
— Ilmselt on ta ära eksinud, — sosistas elegantse mantliga naine.
— Või tuli lihtsalt sooja, — vastas tema kõrval olev mees muigega.
Mõned itsitasid vaikselt. Teised pöörasid pilgu kõrvale.
Naine ei reageerinud. Ta ainult pigistas oma kotti tugevamalt ja tõmbus veelgi enam endasse.
Mõne aja pärast lähenes õde.
— Proua… kas te olete kindel, et olete õiges kohas?
Vana naine tõstis pilgu — rahulik, kuid väsinud.
— Jah, kallis… täpselt seal, kus pean olema.
Aeg möödus. Inimesed tulid ja läksid. Tema jäi.
Ja siis —
Operatsioonibloki uksed paiskusid järsult lahti.
Noor kirurg astus välja, selgelt kurnatud, ja vaatas ruumis ringi… kuni tema pilk peatus naisel.
Ta liikus otse tema poole.
Kõik vaikisid.
— Aitäh, et tulite, — ütles ta selgelt. — Ma vajan teid.
Inimesed vaatasid üksteisele segaduses otsa.
Naine tõstis aeglaselt pea.
— Oled sa kindel, et ei saa ise hakkama?
— Kui saaksin… poleks ma teid kutsunud.
Ta ulatas talle meditsiinilised pildid.
Naine võttis need vastu. Tema käed värisesid kergelt… kuid hetk hiljem rahunesid. Tema pilk muutus teravaks.
— See ei ole kasvaja, — ütles ta rahulikult. — Te eksite. Kui te nii opereerite… kaotate patsiendi.
Arst hingas sügavalt sisse.
— Kus siis?
Ta osutas täpselt ühte kohta.
— Siin. Ja te peate kiiresti tegutsema. Teil ei ole rohkem kui nelikümmend minutit.
Ta noogutas kõhklemata.
Seejärel pöördus ta kõigi poole:
— See on inimene, kelle pärast ma kirurgiks sain. Minu õpetaja.
Ruumis langes raske vaikus.
Inimesed langetasid pilgud. Naer kadus.
Vana naine andis pildid tagasi.
— Mine, — ütles ta vaikselt. — Ära vea patsienti alt.
Ta kadus uste taha.
Ja ruumi ei jäänud enam midagi varasemast õhkkonnast.
Ainult vaikus… ja austus.
