Ta naeris nii vabalt, nagu polnud aastaid naernud.
– Mida ta ütles? – küsis ta Isabellalt.
Tema abikaasa pöördus pisarsilmil tema poole.
– Leo küsis, millist magustoitu ta soovitab… ja siis tegid nad omavahel nalja.
Ethan vaatas hämmastunult ettekandjat.
– Minu poeg… tegi nalja?
Isabella noogutas.
– TA RÄÄGIB PRAEGU ESIMEST KORDA RESTORANIS KELLEGAGI NII, ET MINA EI TÕLGI.
Ethan tõusis püsti ja astus Natalie juurde.
– Vabandage… kuidas te nii hästi viipekeelt oskate?
Natalie vaikis hetkeks.
Siis naeratas õrnalt.
– Mu ema ootab mõne kuu pärast ees väga tõsine operatsioon.
– Töötan juba kahes kohas, et tema ravi eest maksta.
– Kunagi töötasin vabatahtlikuna internaatkoolis, kus tegelesin kuulmispuudega lastega.
– SEAL ÕPPISIN VIIPEKEELT.
– Sellest ajast peale pole ma tahtnud seda unustada.
Leo jälgis kogu vestlust tähelepanelikult.
Ta puudutas Natalie kätt.
Seejärel hakkas viiplema.
– Aitäh, et sa ei vaadanud mind täna õhtul kui probleemi… vaid kui külalist.
Natalie silmad täitusid pisaratega.
Ta vastas kiiresti viibates.
– SINA OLID TÄNA ÕHTUL MU KÕIGE ARMSAM KÜLALINE.
Läheduses istuvad inimesed ei mõistnud küll viipeid…
Kuid nad nägid nägusid.
Naeratusi.
Pisarad.
Kogu restoran jäi aegamööda vaikseks.
Ka pianist lõpetas mängimise.
Kõik jälgisid sama stseeni.
Sõnadeta.
Kui Natalie hakkas köögi poole minema, hüüdis Ethan talle järele.
– Palun… oodake hetk.
Ta võttis välja visiitkaardi.
– Meie ettevõte otsib praegu kliendisuhete koordinaatorit.
– Palk on märksa kõrgem kui see, mida te kahe töökoha peale kokku teenite.
Natalie vaatas talle üllatunult otsa.
– Aga… ma ei ole ju isegi kandideerinud.
ETHAN NAERATAS.
– Enamik inimesi püüab tööandjat veenda CV abil.
– Teie näitasite mõne minutiga, milline inimene te tegelikult olete.
Natalie võttis pisaratega võideldes kaardi vastu.
Mõni kuu hiljem sai ta selle töökoha.
Tema ema opereeriti õigel ajal ja operatsioon õnnestus.
Leo aga armastab sellest ajast peale just sellesama restorani külastamist.
Mitte toidu pärast.
VAID SEEPÄRAST, ET JUST SEAL JUHTUS ESIMEST KORDA, ET VÕÕRAS EI NÄINUD TEMAS TEMA PUUET…
Vaid lihtsalt kaheteistaastast poissi, kes tahtis vaid seda, et saaks lõpuks ise öelda, mida ta õhtusöögiks soovib.
