Lävel tardus õhk.
Šerif ei astunud kohe sisse.
Ta vaatas ainult läbipaistvat kotti oma käes ja seejärel Dilani.
– See kiri jõudis meieni täna hommikul, – ütles ta vaikselt.
Värisevate kätega võtsin selle vastu.
Ümbrikul seisis ainult:
„Sellele poisile, kes taastas mu usu inimestesse.”
Vaatasin üles.
– MA EI SAA ARU…
Šerif noogutas aeglaselt.
– Ka meie ei saanud alguses aru.
Avasin kirja.
Paber oli täis kiiruga kirjutatud ridu.
„Eile õhtul kavatsesin teha midagi, mida poleks enam saanud tagasi võtta. Olen aastaid üksi elanud. Kaotasin oma naise, mu poeg kolis välismaale ja viimastel kuudel tundsin, et ma ei lähe kellelegi korda.”
Mu käed hakkasid värisema.
„Kui ma koolist koju jõudsin, leidsin ukse eest kasti. Selle sees olid uued kingad ja väike sedel: „Aitäh, et sa alati minusse usud.” Allkirja polnud, aga ma teadsin, kellelt see tuli.”
Tundsin, kuidas pisarad hakkasid silma kogunema.
„Sel hetkel mõistsin, et kui üks neljateistkümneaastane poiss suudab märgata, et ma vajan natuke headust, siis võib-olla ei olegi ma päriselt üksi.”
Ma ei suutnud edasi lugeda.
Dilan seisis mu kõrval vaikides.
– Mina… ma ei tahtnud, et keegi sellest teada saaks, – sosistas ta.
Šerif jätkas:
– Täna hommikul ei ilmunud härra Wallace kooli. Tema kolleegid hakkasid muretsema ja läksid tema juurde. Uks oli lahti. Õpetaja istus elutoas… see kiri käes.
Mu süda peksis kiiresti.
– KAS TA ON KORRAS? – küsisin kohe.
Šerif naeratas.
– Jah. Ja see on kõige tähtsam.
Mõne sekundi jooksul valitses vaikus.
– Kuid laualt leidsime veel ühe kirja. Sellise, mille ta kirjutas enne, kui ta kingad kätte sai.
Mu kõht tõmbus pingesse.
– Hüvastijätukirja.
Dilan vaatas šokeeritult üles.
– Mis…?
– Õpetaja ütles hiljem, et kui ta kasti nägi, istus ta mitu pikka minutit lihtsalt põrandal ja nuttis. Ta ütles, et sel hetkel mõistis ta, et on kellelegi endiselt tähtis. Sellepärast rebis ta hüvastijätukirja katki, pani uued kingad jalga ja läks esimest korda kuude jooksul tänavale.
Dilani silmad täitusid pisaratega.
– Ma lihtsalt tahtsin… et tema üle enam ei naerdaks.
Šerif laskus tema ette põlvili.
– Poeg, sa ei andnud talle ainult paari kingi.
Sa andsid talle lootuse.
Enne lahkumist pöördus ta veel kord tagasi.
– Õpetaja soovib sulle seda isiklikult tänada. Aga ta ütles, et kõigepealt tahtis ta, et meie ütleksime sulle: mõnikord maksab üks väike heategu rohkem kui kõik, mida raha eest osta saab.
Samal pärastlõunal läksime koos haiglasse.
Õpetaja Wallace istus juba voodi serval, uued kingad jalas.
Kui ta Dilani nägi, tõusis ta püsti ja kallistas teda sõnagi lausumata.
Ta sosistas talle ainult ühe lause:
– Aitäh, et sa nägid mind siis, kui enam keegi teine mulle otsa ei vaadanud.
Tagasiteel istus Dilan autos vaikides.
Ta arvas, et kaotas oma jalgratta.
TEGELIKULT SAI TA MIDAGI PALJU SUUREMAT.
Sel päeval õppisin, et suurim kingitus ei ole alati see, mille me ära anname.
Vaid see lootus, mille me koos sel
