Lugesin protokolli ikka ja jälle läbi.
Kogu oma elu oli isa mulle öelnud, et ema lihtsalt jättis meid maha.
Dokumendi järgi oli ta aga juba samal õhtul tema kadumisest politseile teatanud.
– Miks ta sellest kunagi ei rääkinud? – küsisin advokaadilt.
– Ta palus, et te loeksite kõigepealt ümbrikus oleva kirja läbi.
Kirjas rääkis isa, et ema oli tõepoolest poodi läinud, kuid ta ei jäänud eemale omal vabal tahtel.
Sel õhtul istus ta ühe tundmatu mehe autosse.
Isa otsis teda tundide kaupa ja kutsus seejärel politsei.
KAKS PÄEVA HILJEM HELISTAS EMA.
Ta nuttis.
Ta ütles, et oli sattunud võlgadesse ja põgenes inimeste eest, kes võiksid kasutada ka mind tema vastu.
Ta lubas, et tuleb tagasi.
Ta ei tulnud.
Isa otsis teda mitu kuud.
Lõpuks teatas politsei, et tõenäoliselt lahkus ta omal soovil.
Kuid isa ei uskunud seda kunagi täielikult.
AASTAID HILJEM SAI TA EMA NAISTEJAKI TAGASI BUSSIJAAMA PAGASIPAKIST. PAKIL OLI EMA NIMI, SELLES VANA BUSSIPILET JA TEINE KIRI.
Seda kirja lugesin ma esimest korda.
Ema oli selle kirjutanud.
„Ma ei läinud ära sellepärast, et ma sind ei armastanud. Ma jäin eemale, sest arvasin, et nii kaitsen sind.”
Ta kirjutas, et oli oma rahalisi probleeme varjanud isegi isa eest. Mees, kellele ta raha võlgnes, ähvardas ta minema viia, kui ema tema heaks tööle ei hakka.
Seetõttu põgenes ema teise osariiki ja elas seal vale nime all.
Aastaid hiljem jäi ta raskelt haigeks.
Selleks ajaks, kui ta isaga uuesti ühendust võttis, oli juba liiga hilja.
– KAS TA KOHTUS TEMAGA? – KÜSISIN.
Advokaat noogutas.
Isa sõitis kord tema juurde.
Ta ei võtnud mind kaasa.
Ta kartis, et kohtumine sureva võõraga murraks mind lihtsalt.
Ema suri mõni päev hiljem.
Isa otsustas, et parem on lasta mul vihata kadunud ema, kui et ma veedaksin kogu lapsepõlve kartuses, et ühel päeval tuleb keegi mulle järele.
Kirja lõpus kirjutas ta:
„MA EI TEA, KAS TEGIN ÕIGE OTSUSE. TEAN AINULT SEDA, ET TEGIN KÕIK OMA OTSUSED HIRMUST, ET VÕIN SINU KAOTADA.”
Ma olin vihane.
Mitte sellepärast, et ta mind armastas.
Vaid sellepärast, et ta otsustas üksinda, millise tõega mina toime tulen.
Nädalaid ei suutnud ma talle andestada.
Siis leidsin koti põhjast tema ülikooli õpiraamatu.
Viimane sissekanne oli samast nädalast, mil ema kadus.
Isa ei jätnud lihtsalt õpinguid pooleli.
TA JÄTTIS KÕIK POOLELI, ET MINU KÕRVALE JÄÄDA.
Ta polnud täiuslik.
Ta hoidis saladusi.
Ta vaikis hirmust.
Kuid kogu oma elu tõusis ta igal hommikul üles, pani jalga oma katkised töösaapad ja tuli minu juurde koju.
Ma ei visanud vana mantlit ära.
Panin selle koos kirjadega karpi.
Mitte selleks, et minevikku ilusamaks muuta.
VAID SEETÕTTU, ET LÕPUKS MÕISTSIN: MUL OLI KAKS VANEMAT, KES PÜÜDSID MIND KAITSTA VÄGA ERINEVAL VIISIL.
Üks põgenes.
Teine jäi.
Ja kuigi kumbki neist ei rääkinud õigel ajal tõtt, näitas isa vähemalt iga päev, et armastus ei ela mõnikord suurtes sõnades.
See elab hoopis parandatud töösaabas, kõrvale lükatud õhtusöögitaldrik ja selles, et keegi ei lähe ära isegi siis, kui tal oleks selleks põhjust rohkem kui küll.
