Väike käsi, kleepuv karamellist ja šokolaadist, haaras tugevalt Roberto de la Cruzi püksisäärest. Lennujaama ootesaalis, kortsus kulmuga ja kiirustava pilguga kella poole, tundis ta, kuidas kannatamatus temas kasvas. Ta vihkas lennujaamu. Ta vihkas ootamist. Ja kõige rohkem — vihkas ta kõiki, kes julgesid rikkuda ruumi, mida ta pidas enda omaks.
Siis ta vaatas alla ja tardus.
Väike tüdruk ei olnud vanem kui kolm aastat. Tema ümmargused põsed ja punane, karvane mantel tegid temast peaaegu ingelliku olendi. Beež müts kassikõrvadega langes kergelt üle ta silmade ja tema naeratus justkui ütles, et maailm on mäng — ja see range ülikonnaga mees on lihtsalt järjekordne täiskasvanu, kellelt võib midagi küsida.
Ta osutas lähedal asuvale maiustuste letile ja pobises midagi, mida ainult tema ise mõistis. Roberto tõmbus instinktiivselt tagasi, kuid siis märkas ta tüdruku kaelal olevat kaelakeed. Kuldne kett väikese inglifiguuriga, millel oli üks tiib ja rubiin keskel, säramas terminali steriilses valguses.
Maailm pöörles.
Roberto tundis selle kaelakee ära. Ta oli selle ise kujundanud. Ta oli selle pannud oma tütre Isabella kaela päeval, mil nad ta matsid.
„See… ei saa olla,“ sosistas ta, mõistmata, et tema hääl oli juba valjusti kõlanud.
Ta laskus põlvili, justkui võiks iga liigutus rebida katki selle õhukese reaalsuse loori. Ta sirutas käe medaljoni poole, lootes, et see on odav koopia, halb nali või võimatu juhus.
Ta puudutas metallist ripatsit — ja see oli seal: väike mõlk vasakus tiivas, defekt, mida ta polnud kunagi parandanud.
Roberto süda purunes vaikselt.
— „Kust sa selle said, väike?“ — küsis ta, hääl murtud. — „Kes sa oled?“
Tüdruk naeris pehmelt ja, justkui tunneks ta teda alati, puudutas tema habet. Roberto tundis midagi, mis oli kakskümmend aastat sügavale maetud, ärkamas ja püüdes uuesti hingata.
Ja siis lõikas läbi õhu karje:
— „Päikesekiir! Ei, päikesekiir!“
Noor naine tormas läbi rahvahulga, nägu paanikast kahvatu, seljas kulunud teksad ja roheline jakk. Ta haaras tüdruku ja surus ta tugevalt enda vastu.
— „Vabandage, härra… ta ei tea, mida teeb. Ta lihtsalt laseb lahti,“ — ütles ta, vältides pilku.
Roberto tõusis püsti, püüdes mõtteid koondada. Sellel naisel olid Isabella silmad.
See ei olnud liialdus. Samad meevärvi silmad väikese rohelise täpiga iirises. Sama kangekaelne lõug. Sama nina. Ja sama sihikindlus pilgus, hoolimata hirmust, mis teda seestpoolt näris.
— „Kes sa oled?“ — hüüdis Roberto, kurk pinges. — „See kaelakee… see oli kirstus. Ütle mulle, kuidas see tüdruk selle sai.“
Naine tardus, nagu oleks tema hääl käivitanud vana päästiku. Tundmine sähvatas tema silmis — mitte rõõmust, vaid puhtast hirmust.
— „Ei…“ sosistas Roberto. — „Mitte sina. Mitte siin.“
Roberto astus sammu edasi, mitte enam ärimehena, vaid mehena, kes meeleheitlikult otsis tõde, mis ähvardas tema rinnast välja murda.
— „See kaelakee kuulub mu tütrele,“ ütles ta valjemini. — „Ütle mulle, kes sa oled. Miks sellel tüdrukul on Isabella silmad?“
Naine reageeris instinktiivselt. Ta ei selgitanud. Ta ei vabandanud. Ta lihtsalt hoidis tüdrukut — Sol, nagu ta teda nimetas — ja jooksis automaatuste poole.
— „Peatage ta!“ — karjus Roberto. — „Ärge laske tal lahkuda!“
Aga rahvahulk oli liiga tihe. Naine liikus inimese kiirusega, kes on harjunud põgenema. Sekundi jooksul kadus ta kollasesse taksosse.
Enne kui see minema sõitis, vaatas ta tagasi. Nende pilgud kohtusid viimaseks hetkeks.
Seal olid pisarad… ja vankumatu otsusekindlus.
Takso sõitis minema.
Roberto lõi rusikaga vastu klaasi, jõuetuna. Siis ta märkas seda: mahajäetud kohver keset koridori, nagu oleks elu selle unustanud.
Ta lähenes ettevaatlikult, nagu kirjale ilma saatja aadressita. Ta avas selle, oodates raha, ehteid või väärtasju.
Sees olid kulunud laste riided, pooleldi söödud maiustused ja põhjas pundunud ümbrik.
Ta avas selle.
Ajaleheväljalõiked valgusid laiali — fotod temast avamistel, galadel, lendudel. Hägused pildid kaugusest. Aastad vaikset jälgimist. Ja nende seas — vana, koltunud servadega foto, kus noor Roberto hoiab rasedat Isabellat nende vana maja aias.
Tagaküljel oli käsitsi kirjutatud sõnum, mille ta tundis liigagi hästi:
— „Minu väikesele Elenale, kuigi vanaisa ei pruugi teda kunagi kohata… ta armastaks teda, kui teaks tõde. Anna talle andeks, ta ei tea, mida temaga tehti.“ —
See nimi lõikas tema südamesse nagu nuga.
Elena.
Beebi, kelle kohta talle öeldi, et ta on surnud.
Tõde ei saabunud mõttena — see purustas kogu tema maailma. Kakskümmend aastat oli teda petetud. Teda oli sunnitud leinama hauda… ja võib-olla oli tema lapselaps elus, kasvanud ilma temata, uskudes, et ta on koletis.
Roberto surus foto vastu rinda, nagu võiks see hoida maailma täielikust lagunemisest.
— „Jälgi teda,“ — käskis ta Márquezil, oma turvapealikul. — „Ma tahan selle takso numbrit. Täna ma ei lenda Madridi. Täna toon ma oma perekonna tagasi.“
Järgnevad minutid täitusid kiiruse, otsusekindluse ja valusa tõega.
