Istusin mitu minutit autos.
Sedelil olevat aadressi ei olnud võimalik segi ajada.
Olin selle hoone ees käinud ka aastaid tagasi.
See oli eakatele mõeldud kogukonnakeskus.
Astusin aeglaselt autost välja.
Ma ei teadnud endiselt, mida oodata.
Kui sisse astusin, ootas mind seesama noor naine, kes oli mind eelmisel õhtul pulmas kõnetanud.
„Aitäh, et te tulite,” ütles ta vaikselt.
„KES TE OLETE? JA MIDA TE EILE RÄÄKISITE?”
Ta ei vastanud kohe.
Selle asemel viis ta mind ühe ukse juurde.
Sees istusid mõned eakad inimesed ringis, jõid teed ja vestlesid.
Ühel seinal rippusid vanad fotod.
Noor naine peatus ühe pildi ees.
„Kas te tunnete seda meest?”
Vaatasin seda.
FOTOL OLI TOBIAS.
Vähemalt kakskümmend aastat nooremana.
Ta naeratas.
Tema ümber istusid eakad inimesed.
„Muidugi tunnen. See on minu abikaasa.”
Naine noogutas.
„Jah.”
„Aga ma arvan, et ta ei ole teile kõike rääkinud.”
Tundsin, kuidas mu kõht tõmbus pingesse.
„Mida?”
Naine hingas sügavalt sisse.
„Ma töötan siin vabatahtlikuna. Tobias on juba kolmteist aastat igal neljapäeval siia tulnud.”
„Ja?”
„Ta pole kordagi vahele jätnud.”
„Isegi siis mitte, kui ta oli raskelt haige.”
„Isegi siis mitte, kui ta murdis oma randme.”
Ma ei mõistnud.
„Mis saladus selles siis on?”
Naine naeratas pisarsilmi.
„See, et ta ei räägi sellest kunagi mitte kellelegi.”
„Ta soovib, et inimesed austaksid teda selle pärast, kes ta on, mitte selle pärast, mida ta teeb.”
Sel hetkel astus üks eakas naine meie juurde.
„Kas teie olete Alma?”
Noogutasin.
Ta võttis mu käest kinni.
„Tobias rääkis meist iga nädal.”
„Ta ütles, et kogu oma elu jooksul armastas ta päriselt ainult ühte naist.”
„Teid.”
Mu silmad täitusid pisaratega.
„Aga miks te mind siia kutsusite? Miks te ütlesite, et ta pole see, kelleks ma teda pean?”
Noor naine langetas pilgu.
„Sest ta tõesti ei ole.”
Ehmun.
Kuid ta jätkas.
„Te arvate, et abiellusite lahke ja rahuliku pensionäriga.”
„Kuid ta on palju enamat.”
„Kui mu abikaasa jäi vähki, viis Tobias ta igal nädalal ravile.”
„Ta ei võtnud vastu mitte ühtegi senti.”
„Kui ta suri, aitas Tobias mitu kuud mind ja mu väikest poega.”
„Ta ei rääkinud sellest kellelegi.”
„TA EI TAHTNUD, ET KEEGI TALLE TÄNULIK OLEKS.”
Üksteise järel astusid inimesed minu juurde.
Keegi rääkis, et Tobias maksis tema ravimite eest.
Teine rääkis, et ta tõi talle igal talvel küttepuid.
Üks eakas mees ütles pisarates:
„Kui mul polnud enam kedagi, istus ta igal pühapäeval minuga malet mängima, lihtsalt selleks, et ma ei oleks üksi.”
Ma ei suutnud sõnagi öelda.
Koduteel nutsin kogu tee.
ÕHTUL ISTUS TOBIAS AEDAS.
Kui ta mind nägi, tõusis ta murelikult püsti.
„Kas kõik on korras?”
Astusin tema juurde.
„Miks sa mulle ei rääkinud?”
Ta vaatas mind segaduses.
„Millest?”
„Sellest, et sa oled nii paljude inimeste elu muutnud.”
Ta naeratas.
„Sest ma ei teinud seda selle pärast.”
Kallistasin teda.
„Eile ütles üks võõras mulle, et sa pole see, kelleks ma sind pean.”
„Tal oli õigus.”
Tobias naeris kohmetult.
„Tõesti?”
Noogutasin.
„SA OLED PALJU PAREM INIMENE KUI SEE, KEDA MA SENI TUNDNUD OLEN.”
Ta lihtsalt pigistas mu kätt.
Sel hetkel mõistsin midagi.
Meie pulmas ei paljastunud mitte vale.
Vaid selline tõde, mis muutis veel sügavamaks selle armastuse, mille ootamiseks kulus meil rohkem kui viiskümmend aastat.
