Tass kukkus valju klirinaga köögipõrandale ja purunes tükkideks.
Aga mina ei liigutanud end isegi.
Ma lihtsalt vaatasin ekraani.
Postituse esimene rida ütles:
„Olen seda naist otsinud 45 aastat. Kui keegi tunneb ta ära, palun aidake mul ta leida. Ma pole teda kunagi unustanud.”
Postituse oli jaganud Danieli vennatütar.
Ta kirjutas, et tema onu oli aastakümneid alles hoidnud ühtainsat ülikooliaegset fotot.
Seda, millel olime koos.
TA VÕTTIS SELLE KAASA IGA KOLIMISE AJAL.
Igal jõulul võttis ta selle välja.
Ja ütles alati sama:
„Oleksin tahtnud, et ta teaks, et ma ei lahkunud temast kunagi omal soovil.”
Värisevate kätega kirjutasin ühe lause.
„Pildil olen mina.”
Möödus vaevalt kümme minutit, kui saabus sõnum.
Mitte Danielilt.
VAID TEMA TÜTRELT.
– Minu isa ei kasuta enam ammu sotsiaalmeediat. Tal on Parkinsoni tõbi. Kuid ta loodab iga päev, et leiab teid kunagi üles. Kas ma võin talle helistada?
Pisarate tõttu nägin vaevu klahve.
Kirjutasin ainult:
„Jah.”
Veel samal õhtul helises mu telefon.
Mõne sekundi jooksul oli ainult vaikus.
Siis kostis vaikne, vana mehe hääl.
– Susan?
Tundsin ta kohe ära.
Nelikümmend viis aastat oli möödunud…
aga see oli ikka sama hääl.
– Daniel…
Mõlemad hakkasime nutma.
Pikkadeks minutiteks ei suutnud kumbki meist midagi öelda.
Lõpuks murdis tema vaikuse.
„SA ARVASID, ET MA JÄTSIN SU MAHA, EKS?”
– Jah.
– Minu isa lasi end üleöö teise osariiki üle viia. Ta võttis minult korterivõtmed, viskas sinu kirjad ära ja ütles, et ma ei tohi sind enam kunagi näha. Ta arvas, et me oleme liiga noored ja rikume oma elu ära.
Ma tardusin.
– Ma ootasin sind iga päev.
– Ja mina kirjutasin sulle iga päev.
Alles hiljem sain teada, et ükski minu kiri ei jõudnud sinuni.
Selleks ajaks, kui ma sain täisealiseks ja oleksin saanud tagasi tulla…
EI TEADNUD ENAM KEEGI, KUHU SA OLID KOLINUD.
Ma otsisin sind aastakümneid.
Pühkisin oma pisaraid.
Nii palju aastaid kestnud valu lahustus üheainsa vestlusega.
Nädal hiljem kohtusime väikeses kohvikus, mis asus kahe linna vahel poolel teel.
Mõlemad saabusid hallide juustega.
Kõndisime aeglaselt teineteisele vastu.
Hetkeks lihtsalt vaatasime üksteist.
SIIS ÜTLES DANIEL NAERATADES:
– Nüüd ma tean, et sina ei loobunud minust.
Naeratasin ja noogutasin.
– Ja mina tean nüüd, et sina ei jätnud mind maha.
Me ei püüdnud kaotatud aastaid tagasi tuua.
Seda ei saa teha.
Aga me rääkisime tundide kaupa.
Oma lastest.
OMA LASTELASTEST.
Elust.
Kui lahkusime, pigistas Daniel mu kätt.
– Otsisin sind nelikümmend viis aastat. Mitte selleks, et minevikku tagasi saada…
vaid selleks, et saaksin lõpuks öelda:
ma ei unustanud sind kunagi.
Koduteel mõistsin midagi.
On armastusi, mis jäävad meiega kogu eluks mitte sellepärast, et me vananeme koos.
Vaid sellepärast, et me ei ela ühtegi päeva nii, et suudaksime need täielikult unustada.
Ja mõnikord…
