Igal kevadel ilmub Saksamaa linnas Saalfeldis midagi tõeliselt ebatavalist. Kunagi näiliselt tavalises aias muutub üksainus õunapuu täielikult värviliste lihavõttemunadega kaetud puuks — mitte kümnete või isegi sadade, vaid tuhandete munadega.
Ja kõige kummalisem osa? Kõik sai alguse ühest perest, kes kordas igal aastal sama asja: “Lisame veel mõned.”
Kohalike seas sageli jagatava loo järgi nägi noor poiss nimega Volker Kraft vahetult pärast Teist maailmasõda kooliteel üht põõsast, mida kaunistasid lihavõttemunad. See pilt jäi talle aastakümneteks meelde. Kas iga detail sellest loost on täpselt tõsi või mitte, ei oma enam suurt tähtsust — sest idee ei lahkunud temast selgelt kunagi.
Aastaid hiljem, 1965. aastal, oli Volkeril lõpuks oma pere. Nende kodu hoovis seisis noor õunapuu ning ühel lihavõttepühal otsustas pere selle kaunistada vaid 18 munaga.
See oli millegi algus, mida keegi ei osanud ette näha maailmakuulsaks saavat.
Alguses oli see lihtsalt lõbus peretraditsioon. Volker, tema abikaasa Christa ja nende tütar Gabriela veetsid koos aega, puhudes mune tühjaks, neid värvides, käsitsi kaunistades ja igal kevadel hoolikalt puu külge riputades. Mõned nägid välja ilusad, teised pigem nagu laste lohakad kunstiprojektid — kuid see ei omanud nende jaoks tähtsust.
Aja jooksul muutus aga hobi palju tõsisemaks.
Christa hakkas lõpuks käsitsi heegeldama dekoratiivseid munakatteid, luues üle tuhande ainulaadse kujunduse, millest mõned olid isegi pärlitega kaunistatud. Gabriela keskendus väikeste detailsete stseenide maalimisele munadele, sealhulgas maastikud, hooned, lilled ja loomad. Iga kaunistus muutus aegamööda omaette miniatuurseks kunstiteoseks.
Ainus probleem oli see, et pere ei lõpetanud kunagi juurde lisamist.
Igal aastal kasvas nende arv suuremaks. Algul kümned, siis sajad, siis tuhanded. Munad purunesid, linnud kahjustasid neid, tugev tuul viis neid minema — kuid kuidagi tõi iga järgmine lihavõttepüha alati veelgi rohkem kaunistusi.
Aastaks 2012 kandis puu rohkem kui 10 000 muna.
Selleks ajaks tunnistas isegi Volker väidetavalt, et projekt oli muutunud peaaegu võimatuks hallata. Pere vajas redeleid, köisi, hoiukaste ja peaaegu kahte täit nädalat tööd igal aastal, et puu korralikult kaunistada. Munad ei olnud ka juhuslikult paigutatud — nad paigutasid kõik hoolikalt tüvest alates väljapoole, nii et kogu puu näeks tasakaalustatud ja visuaalselt korrastatud välja.
Ja pärast lihavõttepühade lõppu tuli iga üksik muna taas ükshaaval eemaldada, hoolikalt kokku pakkida ja järgmiseks kevadeks hoiustada.
See traditsioon kestis uskumatud 50 aastat.
Pikka aega oli see vaid privaatne peres projekt. Kuid 1990. aastatel hakkas rohkem inimesi seda kummalist puud märkama pärast seda, kui lähedale avati treeningkeskus. Uudishimulikud külastajad peatusid vaatama. Seejärel saabusid ajakirjanikud. Seejärel telemeeskonnad. Varsti levisid fotod uskumatust puust üle kogu maailma.
Peagi hakkasid turistid Saalfeldisse reisima, et näha seda kuulsat lihavõttepuud oma silmaga. Tipphooaegadel kogunes tuhandeid külastajaid, et lihtsalt imetleda kummalist vaatepilti — õunapuud, mis on kaetud üle kümne tuhande värvilise munaga.
2015. aastal otsustas Kraftide pere lõpuks lõpetada. Pärast poolt sajandit oli redelitel ronimine ja nii suure väljapanekuga tegelemine muutunud füüsiliselt kurnavaks. See, mis kunagi tõi rõõmu, oli tasapisi muutunud liiga raskeks kohustuseks.
Kuid üllataval kombel ei olnud see loo lõpp.
Kohalikud vabatahtlikud ja elanikud keeldusid laskmast sellel traditsioonil kaduda. Projekt viidi lõpuks avalikku parki, kus linn jätkas kaunistamist mõningase kaasaegse abi ja varustusega — samal ajal säilitades algse vaimu.
Tänapäeval ei ole lihavõttepuu enam lihtsalt pere traditsioon. Sellest on saanud kogu linna sümbol.
See, mis algas ühest lapsepõlvemälestusest, kasvas lõpuks üheks Saksamaa kõige ebatavalisemaks hooajaliseks vaatamisväärsuseks — tõestades, et mõnikord on just kõige kummalisemad traditsioonid need, mis inimesed keelduvad laskmast kaduda.
