Kolm kuud pärast mu ema matuseid abiellus mu isa tema õega. Ütlesin endale, et lein paneb inimesi kummalisi asju tegema. Siis saabus mu vend pulma hilinemisega, tõmbas mu kõrvale ja ulatas mulle kirja, mida ema polnud kunagi tahtnud, et ma loeksin.
Ma ei arvanud, et miski võiks olla valusam kui vaadata oma ema suremas. Ma eksisin.
Ta võitles rinnavähiga peaaegu kolm aastat. Lõpus polnud tal peaaegu jõudu isegi istuda, kuid ta küsis ikka, kas ma olen söönud, kas mu vend Robert maksab arveid õigel ajal ja kas isa ei unusta oma vererõhuravimeid võtta.
Isegi surres jäi ta emaks.
Maja lõhnas veel antiseptiku ja tema lavendlilõhnalise kreemi järele, kui me ta maha matsime.
Inimesed kordasid samu asju.
„Tal pole enam valus.“
„Ta oli nii tugev.“
„Te saate hakkama. Aeg parandab.“
Aeg ei teinud midagi. See muutis vaikuse ainult valjemaks.
Kolm kuud pärast matuseid kutsus isa mind ja Robertit koju.
„Lihtsalt räägime,“ ütles ta telefonis. Tema hääl kõlas liiga ettevaatlikult.
Kui me elutuppa astusime, oli kõik endine. Ema mantel rippus ikka ukse kõrval. Tema sussid olid diivani all. Matustelt toodud lilli enam polnud, kuid tühi koht, mille nad endast jätsid, näis püsiv.
Mu tädi Laura istus isa kõrval. Ema noorem õde. Ta nägi pinges välja. Käed risti. Põlved koos. Silmad punased, nagu oleks ta nutnud, kuid mitte hiljuti.
„Ma tahan teie mõlemaga aus olla,“ ütles isa lõpuks. „Ma ei taha saladusi.“
See oleks pidanud olema minu esimene hoiatus.
Laura võttis tal käest kinni. Tema lasi.
„Ma leidsin kellegi,“ ütles isa. „Ja ma ei oodanud seda. Ma ei otsinud seda.“
Robert kortsutas kulmu. „Millest sa räägid?“
„Ma tahan teie mõlemaga aus olla.“
Isa neelatas. „Mina ja Laura… me oleme koos.“
Tuba kaldus justkui viltu. Vaatasin teda ja ootasin nalja. Aga nalja ei tulnud.
„Teie… koos?“
„Me ei planeerinud seda,“ kiirustas Laura ütlema. „Palun uskuge mind. Lein lihtsalt… teeb inimestega asju.“
Isa noogutas. „Me toetusime teineteisele. Me mõistsime sama valu. Ja sealt edasi… see lihtsalt juhtus.“
Mu vend tõusis püsti. „Sa ütled seda kolm kuud pärast ema surma. Kolm kuud.“
„Palun uskuge mind. Lein lihtsalt… teeb inimestega asju.“
„Ma tean, kuidas see kõlab,“ vastas isa. „Aga elu on lühike. Teie ema kaotus õpetas mulle seda.“
Need sõnad kõrvetasid minus midagi. Tahtsin karjuda, et tema oli see, kes oma elu kaotas. Mitte tema.
Aga ma jäin tardunult paigale.
Laura pigistas tema kätt tugevamalt. „Me armastame teineteist. Ja me abiellume.“
Need sõnad kukkusid valesti. Liiga kiiresti. Liiga harjutatult. Ma noogutasin. Ma ei mäleta, et oleksin otsustanud seda teha. Mu vend ei öelnud midagi. Ta lihtsalt lahkus toast.
„Me armastame teineteist. Ja me abiellume.“
Hiljem samal õhtul helistas ta mulle.
„See pole õige. Mitte miski sellest pole õige.“
„See on lein,“ vastasin automaatselt. „Inimesed teevad kummalisi asju.“
Ma ei tea, keda ma veenda püüdsin.
Järgnevate nädalate jooksul juhtus kõik kiiresti. Vaikselt. Ilma suurte teadeteta. Ilma kihluspeota. Ainult dokumendid, kokkulepped ja sosinal peetud vestlused, kui nad arvasid, et me ei kuule.
Laura üritas mind kaasata.
„Kas sa tahad lillede valimisel aidata?“
„Ma mõtlesin, et võib-olla tahaksid sa kohta vaatama tulla.“
Ma keeldusin alati.
„Mul on kõik hästi,“ ütlesin. „Tehke, mida tahate.“
Isa tõmbas mu kord kõrvale. „Kas sa oled sellega päriselt korras?“
Ma kõhklesin. Siis noogutasin. „Kui te olete õnnelikud, siis see ongi tähtis.“
Ta lõdvestus, nagu oleksin ma talle andestanud midagi, millest ma veel isegi aru ei saanud.
Pulmakutse saabus kuus nädalat hiljem. Väike tseremoonia. Ainult lähedased. Vaatasin seda kaua. Ema nime polnud kusagil. Mitte ühtegi mainimist. Mitte mingit tunnistamist, kui vähe aega oli möödunud.
Ja ometi läksin.
Ütlesin endale, et käitun küpselt. Armastavalt. Nagu tütar.
Seistes seal pulmapäeval, ümbritsetuna naeratustest, šampanjast ja vaiksest muusikast, kordasin seda valet oma peas.
See on lihtsalt lein. Lihtsalt kaks murtud inimest, kes leiavad lohutust.
Siis astus Robert hilinenult sisse, pilk hajevil ja pintsak poolikult seljas. Ta haaras mul käest.
„Claire. Me peame rääkima. Kohe.“
Ja enne, kui jõudsin küsida miks, ütles ta lause, mis purustas kõik.
„Isa pole see, kellena ta end näitab.“
Robert ei lõpetanud kõndimist enne, kui olime peaaegu väljas. Muusika meie selja taga vaibus. Naer valgus läbi avatud uste. Keegi kõlistas klaasi ja hüüdis toosti. See oli talumatu.
„Mis toimub?“ sosistasin teravalt. „Sa jäid tseremooniast ilma. Sa näed välja, nagu oleksid siia jooksnud.“
„Ma peaaegu ei tulnudki,“ ütles ta. Tema käsi värises, kui ta minust lahti lasi. „Mulle öeldi, et ma ei tuleks.“
„Kes sulle ütles?“
Ta vaatas tagasi saali poole, siis langetas häält. „Ema.“
Vaatasin teda.
„See pole naljakas.“
„Ma ei tee nalja. Ma vannun.“
„Sa ütled, et ema ütles sulle midagi… pärast seda, kui ta suri?“
„Ei,“ vastas ta kiiresti. „Enne.“
Seisime riidenagide rea kõrval, pooleldi kõrgete taimede varjus. Inimesed möödusid meist naeratades, teadmata, et kogu mu maailm variseb kokku.
„Täna hommikul helistas mulle advokaat,“ ütles ta. „Ma arvasin, et see on pettus.“
„Ja?“
„Ta teadis ema nime. Tema haigust. Tema täpset surmakuupäeva.“
Mu silme ees läks tumedaks.
„Ta ütles, et ema palus tal minuga ühendust võtta siis, kui meie isa uuesti abiellub. Täpsemalt — kui ta abiellub Lauraga.“
Külm joon libises mööda mu selga.
„See ei ole loogiline. Miks ta oleks…“
„Ta sai teada,“ katkestas ta mind.
„Mida sai teada?“
Ta ei vastanud kohe. Ta tõmbas jakist välja ümbriku. Paksu. Kreemikat värvi. Suletud.
„Ta kirjutas selle siis, kui teadis juba, et sureb. Ta palus advokaadil seda hoida õige hetkeni.“
Mu pilk jäi ümbrikule kinni.
„Mis seal sees on?“
„Tõde meie isa kohta.“
Mul pääses naeratuseta naer. Nõrk, katkendlik. „Ta jäi tema kõrvale. Ta hoolitses tema eest. Ta oli iga päev seal.“
„Ja ema arvas sama,“ ütles mu vend vaikselt.
„Loe seda,“ sosistasin.
„Ma ei saa. Mitte siin.“
„Miks mitte?“
„Sest kui sa teada saad, ei saa sa seda enam mitte teada.“
Seest kostis naer. Keegi hüüdis mu nime.
„Claire! Nad hakkavad torti lõikama!“
Ma ei liigutanud.
„Mida ema teada sai?“ küsisin uuesti.
Ta libistas käe üle näo.
„Et meie isa oli aastaid valetanud. Mitte pisiasjade kohta. Kogu oma elu kohta.“
„See on meelega udune,“ sisistasin. „Lõpeta.“
Ta vaatas mulle otsa. „Kas sa mäletad, kuidas Laura hakkas järsku sagedamini külas käima, kui ema haigeks jäi?“
„Jah. Ta ütles, et tahab aidata.“
„Ja kuidas isa nõudis, et ta jääks? Kuidas ta oli alati kohal, kui emal halb oli?“
„Lõpeta.“
„Lein paneb inimesi klammerduma,“ ütlesin, kuigi mu enda hääl polnud kindel.
„Või varjama.“
„Ei. Kui sa vihjad sellele, mida ma arvan…“
„Ma räägin sulle, mida ema kirjutas.“
„Et tal oli kogu abielu jooksul suhe kellegi teisega. Ja see inimene ei olnud võõras.“
Mul hakkas pea ringi käima. „Tema õde.“
„On veel,“ ütles Robert. „On laps.“
„Millest sa räägid?“
„Laps, kelle kohta kõik arvasid, et ta on kellegi teise oma.“
Vaatasin uuesti saali poole. Naeratavate inimeste poole. Meie isa poole.
„Ma ütlen sulle,“ sosistas ta, „et see pulm ei alanud pärast ema surma.“
Ta ulatas mulle ümbriku.
„Ta teadis, et teda reedeti ajal, mil ta oli suremas.“
Muusika paisus meie selja taga.
Keegi süütas ilutulestiku.
Ja mu käed hakkasid värisema, kui hoidsin enda käes tõe raskust, mis pidi kõik hävitama.
