Jälgisin aknast, kuidas suur pikap aeglaselt minu murule sõitis.
Täpselt samasse kohta, kuhu ta oli sõitnud ka eelmisel päeval.
Järgmisel hetkel kostis summutatud sisin.
Siis veel üks.
Ja siis veel üks.
Mees hüppas autost välja.
Kõik neli rehvi olid tühjad.
Kogu tänav kuulis tema vihast karjumist.
AGA SEEKORD EI OLNUD ÕIGUS ENAM NENDE POOLEL.
Eelmisel õhtul olin lasknud ametlikult kinnitada kinnistu piiri ning paigaldada oma maa serva madalad, kuid väga tugevad metallist aiaservad, mis vastasid täielikult kehtivatele nõuetele. Neil olid ka helkurmärgistused.
Kes kasutas omaenda sissesõiduteed, ei oleks neid isegi märganud.
Kuid see, kes sõitis minu murule…
lõpetas täpselt samamoodi nagu nemad.
Mees tagus vihaselt mu uksele.
– Selle tegite teie!
Avasin ukse rahulikult.
– EI. MA LIHTSALT KAITSESIN OMA KINNISTUT.
Ta kutsus kohale ka politsei.
Koos nendega saabus ka kindlustusseltsi esindaja.
Mõlemad ütlesid sedasama.
Kinnistu piir oli selgelt tähistatud.
Sõiduk oli aga loata sisenenud eramaale.
Nad pidid kinni maksma mitte ainult uued rehvid, vaid ka rikutud muru taastamise kulud.
Mõni päev hiljem toodi minu aeda uus muld.
KÜLVATI UUS MURU.
Kogu selle töö maksis kinni naaber.
Sellest ajast alates pole ükski auto enam minu murule sõitnud.
Veel enam – kui neile tulevad külalised, otsivad nad parkimiskoha pigem tänaval.
Sest lõpuks said nad millestki aru.
Vanus ei tee inimest nõrgaks.
See lihtsalt õpetab, et parimad õppetunnid antakse alati rahulikult, kannatlikult… ja täiesti seaduslikult.
