Tuul puhus San Isidro del Valle’s alati, kandes endaga tolmu ja ammu unustatud lootusi. See oli paik, mis ilmus kaardile harva — peidetud karmide mägede ja looklevate kruusateede vahele, kus inimesed elasid karjakasvatusest ja vankumatust usust töösse. Tagasihoidlikus savimajas plekist katusega veetis Lucía Esperanza Medina oma lapsepõlve. Tema kodus polnud luksust, kuid seal oli midagi palju väärtuslikumat — tema vanaisa Sebastián Medina pärand.
Sebastián ei olnud tavaline inimene. Sündinud kirjaoskamatute talupoegade perre, avastas ta sõnade jõu kaheteistkümneaastaselt, kui hakkas lugema prügimäelt leitud kortsunud ajalehti. Tema uudishimu muutus kireks. Ühel päeval kinkis veoautojuht talle vana hispaania–inglise sõnaraamatu ja see muutis tema elu. Ta õppis selle nelja kuuga selgeks.
Seejärel kutsus teda meri. Kakskümmend aastat töötas ta kaubalaevadel. Shanghais õppis ta mandariini, Casablancas araabia keelt, Yokohamas jaapani keelt, Vladivostokis vene keelt, Napolis itaalia keelt.
Kui ta tagasi tuli, tõi ta kaasa kohvri täis vihikuid, kaheteistkümne keele sõnaraamatuid ja ühe veendumuse:
„Teadmised ei kuulu kellelegi. Õppimiseks ei ole vaja luba.“
Nelja-aastaselt sai Lucíast tema kõige pühendunum õpilane. Kui teised lapsed mängisid, kordas tema uusi sõnu. Vanaisa õpetas teda keeli tunnetama — saksa keel oli nagu tamm, jaapani keel nagu terav mõõk, araabia keel nagu kuldne liiv.
Kuid aeg võtab vaikselt. Vähk viis ta, kui Lucía oli kaheksa.
„Kõik on siin… ära lase kellelgi öelda, et sa ei suuda.“
Hiljem kolisid Lucía ja tema ema Elena linna. Elena asus tööle koristajana, et tütar saaks õppida mainekas koolis.
Esimesel koolipäeval astus Lucía klassiruumi vana sõnaraamat seljakotis.
Kõik vaatasid teda.
Professor Fonseca, range ja enesekindel, palus tal end tutvustada.
Kui ta ütles, et räägib üheksat keelt — saabus vaikus.
Siis naer.
Fonseca esitas talle väljakutse. Kirjutas tahvlile keerulised laused.
Lucía tõlkis kõik. Ilma ühegi veata.
Kuid ta keeldus talle sõnaraamatut tagastamast.
Ta seadis tingimuse — kui tüdruk saab eksamil üle 90%, saab ta selle tagasi.
Lucía õppis öösiti.
Eksamil sai ta 98,7%.
Kõrgeim tulemus kooli ajaloos.
Fonseca andis talle sõnaraamatu tagasi.
Kuid peagi tuli uus proovikivi — rahvusvaheline delegatsioon.
Ja Lucíast sai tõlk.
Jaapani, saksa, araabia — ta rääkis vabalt.
Kõik olid muljet avaldatud.
Kuni üks poiss hüüdis:
— Ta on petis! Tema ema peseb põrandaid!
Saabus vaikus.
Siis ütles üks külalistest:
— Ükski suur inimene ei alanda teisi. Sellel tüdrukul on rohkem väärikust kui paljudel täiskasvanutel.
Hiljem teatasid investorid:
Stipendiumid.
Uued programmid.
Ja täielik haridus Lucíale.
Mõni kuu hiljem seisis ta laval, sõnaraamat käes.
— Keeled ei ole näitamiseks. Need on sillad.
Saali täitis aplaus.
Hiljem ulatas Fonseca talle tühja vihiku.
— Kirjuta oma lugu.
Aias avas Lucía vana sõnaraamatu ja kirjutas:
„Võimatu on lihtsalt sõna, mis ootab tõlkimist.“
Ta sulges raamatu.
Ja vaatas taevasse.
Tema tee oli alles algamas.
