Rebecca värisevate kätega tõmbas kingikotist välja selle sisu.
See ei olnud ehe.
See ei olnud raha.
Vaid paks fotoalbum.
Esimesel leheküljel olid kolm väikest käejälge.
Nende all kuupäev.
„Me olime kuuekuused. Sel päeval jätsid sa meid maha.”
Rebecca nägu kahvatus.
TA HAKKAS AEGLASELT LEHEKÜLGI PÖÖRAMA.
Seal oli esimene sünnipäev.
Esimene koolipäev.
Balletietendus.
Palavikust punetavad näod haiglavoodis.
Jõulud.
Sünnipäevad.
Lõpupeod.
IGAL FOTOL SEISIS NENDE KÕRVAL ÜKS JA SAMA INIMENE.
Mina.
Ühe foto juures pühkis Rebecca silmi.
– Mina… ma ei teadnud seda…
Grace ütles vaikselt:
– Muidugi ei teadnud sa.
– Sest sa ei helistanud meile kordagi.
Järgmisel leheküljel oli raamitud sugupuu.
KOLME TÜTRE NIMED.
Nende isa nimi.
Minu nimi.
Rebecca nimi aga puudus.
Selle asemel oli seal ainult üks lause:
„Ema ei ole see, kes sünnitab. Ema on see, kes jääb iga päev nende kõrvale.”
Rebecca puhkes valjult nutma.
– Palun… andke mulle veel üks võimalus!
LILY ASTUS RAHULIKULT TEMA JUURDE.
– Me ei vihka sind.
– Aga sa ei saa lihtsalt olla meie ema, kui elasid viisteist aastat võõrana.
Amelia ulatas talle ümbriku.
– See on viimane kingitus.
Rebecca avas selle aeglaselt.
Seal oli kolm kirja.
Igaüks neist oli ühe tüdruku kirjutatud.
NEIS EI OLNUD VIHA.
Ei olnud etteheiteid.
Ainult ausad read sellest, milline oli üles kasvada ilma temata, kui palju pisaraid, igatsust ja küsimusi ta endast maha jättis.
Kirjade lõpus seisis kõigis sama lause:
„Aitäh, et andsid meile elu. Kuid naine, kes meid üles kasvatas, oli meie vanaema.”
Rebecca vajus nuttes diivanile.
Mina astusin vaikides ukse juurde ja avasin selle.
Ma ei pidanud midagi ütlema.
Ta sai aru.
Ta tõusis aeglaselt püsti, vaatas veel kord kolmele tüdrukule otsa ja kõndis pisarates välja.
Kui uks tema järel sulgus, puges Lily mulle kaissu.
– Ema… ma loodan, et sa tead nüüd, et meie jaoks jääd sa alati meie ainsaks tõeliseks vanemaks.
Sel hetkel ei suutnud ma enam oma pisaraid tagasi hoida.
Sest viieteistkümne aasta väsimus, võitlus ja armastus said üheainsa kallistuse sees suurima tasu, mida ma kunagi soovida oleksin osanud.
