Kummardusin kirja järele.
Lugesin esimese rea uuesti läbi.
„Ema… kui sa seda loed, siis oled sa kogu mu elu minu suhtes eksinud.”
Pisarate tõttu nägin vaevu.
„Mida see tähendab?” küsisin.
Blond tüdruk pigistas mu kätt.
„Loe edasi.”
Hingasin sügavalt sisse.
„MA TEAN, ET SA ARVAD, ET MU SÕBRAD MÕJUTASID MIND HALVASTI. AGA TÕDE ON TÄPSELT VASTUPIDINE.”
Vaatasin laste poole.
Nad kõik nutsid.
„Kui me kolisime, olin ma üksildane. Nemad õpetasid mind jälle naerma. Nad ei viinud mind pahandustesse. Vastupidi – nad aitasid mul neist välja tulla.”
Tundsin, kuidas kurk pitsitas.
„Viimased kolm kuud saime igal laupäeval salaja kokku. Me ei käinud pidudel.”
Siis võttis poiss välja paksu kausta.
See oli täis fotosid.
ESIMESEL PILDIL HOIDIS ANGI VANDEKODUS ÜHE EAKA NAISE KÄEST KINNI.
Teisel pildil jagas ta kodututele süüa.
Kolmandal maalis ta haiglas koos lastega.
„Mis see on?” sosistasin.
„See oli meie nädalavahetuse tegevus,” ütles poiss. „Angi tuli selle mõtte peale.”
Hakkasin pilte lehitsema.
Igal fotol ta naeratas.
Siiralt.
NII, NAGU MA POLNUD TEDA JUBA MITU KUUD NÄINUD.
Kiri jätkus.
„Ma ei rääkinud sulle sellest, sest teadsin, et sa muretseksid ja keelaksid selle ära. Aga need olid mu elu kõige õnnelikumad kuud.”
Ma murdusin.
Samal ajal kui mina arvasin, et ta oli õigelt teelt kõrvale kaldunud…
…oli mu tütrest tegelikult saanud aina parem inimene.
„See mannekeen?” küsisin pisarates.
Blond tüdruk naeratas.
„ME TEGIME SELLE KUNSTITUNNIS. ANGI ÜTLES, ET KUI TA ÜKSKORD ÄRA KOLIB, JÄTAB TA SELLE KLASSILE MÄLESTUSEKS. PÄRAST ÕNNETUST OTSUSTASIME… ET ANNAME SELLE SULLE.”
Lugesin kirja lõpuni.
„Ema, palun ära ole nende peale vihane. Nemad said minu perekonnaks siis, kui me uude kohta kolisime. Kui minuga midagi juhtub, ära süüdista neid. Kallista neid hoopis üks kord minu eest.”
Ma ei suutnud enam.
Läksin laste juurde.
Mitu minutit ei öelnud keegi midagi.
Me lihtsalt nutsime.
Üksteise õlal.
MATUSTEL EI JULGENUD NAD MINU JUURDE TULLA.
Nad arvasid, et ma ei andesta neile kunagi.
Kuid kogu selle aja püüdsid nad täita ainult üht asja.
Minu tütre viimast soovi.
Sel õhtul mõistsin, et ma ei kaotanud ainult oma tütart.
Ma oleksin peaaegu kaotanud ka need inimesed, kes olid olnud tema elu kõige õnnelikum osa.
Ja kui ma viimast korda elutoas ringi vaatasin, ei näinud ma enam võõraid lapsi.
Vaid seda väikest osa Angist, mille neil oli õnnestunud alles hoida… kuni olin valmis selle taas üles leidma.
