Kui uks nende järel sulgus, vaatasid kolm meest majas ringi.
Ajakirjad
Seinu katsid vanad fotod.
Vormis mehed.
Autasud.
Mustvalge grupifoto eriüksusest.
Üks kurjategijatest jäi järsku seisma.
– Oodake…
Ta astus ühele raamitud fotole lähemale.
EAKAS MEES SEISIS SELLEL SAMASUGUSE RAHULIKU NÄOGA, AINULT KOLMKÜMMEND AASTAT NOOREMANA.
Selle kõrval oli kiri:
„Riiklik eriüksus – väljaõppeülem.“
Mehe nägu kahvatas.
Ajakirjad
– Mina… mina tunnen seda meest…
Vanamees asetas nende ette teetassid.
– Lõpuks tuli sulle meelde?
Üks neist naeris närviliselt.
– SA OLED JU PENSIONIL. MIDA SA MEIE VASTU ÜLDSE TEHA SAAKSID?
Vanamees istus aeglaselt nende vastu.
– Sul on õigus.
Ma olen seitsekümmend neli aastat vana.
Ma ei jookse enam nii kiiresti.
Aga üks asi pole muutunud.
– Mis?
Vanamees naeratas.
– MA TEAN, KUIDAS MÕTLEVAD NEED, KES ELAVAD HIRMU TEKITAMISEST.
Üks meestest hüppas järsku püsti.
Ajakirjad
– Aitab!
Ta sirutas käe jope alla.
Enne kui ta jõudis midagi välja võtta, ütles vanamees rahulikult:
– Kui sa relva välja tõmbad, peatub kolme sekundi jooksul maja ees kuus politseiautot.
Kõik kolm meest tardusid.
– Sa valetad.
VANAMEES OSUTAS KAMINA KOHAL OLEVALE SEINALE.
Seal vilkus väike punane tuli.
– Kui te sisse astusite, käivitus häiresüsteem automaatselt.
See pole vali.
See saadab salvestise otse politseile.
Elutuba filmivad neli varjatud kaamerat.
Ja meie vestlust on samuti kogu aeg salvestatud.
Üks meestest vandus.
– SEE POLE VÕIMALIK…
Vanamees võttis puldi.
Ta lülitas televiisori sisse.
Ekraanil olid mõnesekundilise viivitusega just nemad.
Kuidas nad ähvardasid.
Kuidas nad maja endale nõudsid.
Kodu ja aed
Kuidas nad haarasid vanamehe jakist.
– Iga sõna on tõend – ütles ta rahulikult.
KAUGELT KOSTIS SIREENIDE HELI.
Alguses vaikselt.
Siis üha lähemalt.
Üks kurjategijatest tormas ukse poole.
Kuid oli juba liiga hilja.
Politseiautod olid maja ümber piiranud.
Mõne minuti pärast viidi kõik kolm meest käeraudades välja.
Üks noor politseinik astus austavalt eaka mehe juurde.
