Astusin sammu tagasi.
– Frank… millest sa räägid?
Ta viskas vihaselt ümbriku minu ette.
– Sellest!
Võtsin selle üles.
Saatja kohal oli vana oksjonimaja nimi.
Siis meenus mulle kõik.
Garaažist leitud kast oli täis vanu esemeid, mille olime aastaid tagasi kõrvale pannud.
Kuna ma arvasin, et neil pole mingit väärtust, helistasin ühele oksjonimajale.
Nad vaatasid kasti üle.
Järgmisel päeval helistasid nad mulle tagasi.
Selgus, et üks vana maal, mille Franki vanaema oli kunagi majas seinale riputanud, oli originaalteos.
Selle väärtus ületas ühe miljoni dollari.
Ekspertide sõnul kuulus maal seaduslikult mulle, sest lahutuse ajal said kõik asjad, mis garaaži jäid, minu omandiks.
Frank sai sellest samuti teada.
Sellepärast ta nüüd mu ukse ees seisis.
– SEE MAAL KUULUB MINU PERELE! – karjus ta.
Vaatasin talle rahulikult otsa.
– Kui sa ära kolisid, ütlesid sa, et ma viiksin ära või viskaksin minema kõik, mis sinna jääb.
Ta vaikis.
Ta teadis täpselt, et mul oli õigus.
– Anna mulle pool rahast!
– Miks ma peaksin seda tegema?
– Sest me elasime koos kakskümmend seitse aastat!
Naeratasin kibedalt.
– Huvitav… kui sa mind noorema naise pärast maha jätsid, siis sa ei mäletanud neid kakskümmend seitset aastat.
Mõne sekundi jooksul vaatasime lihtsalt teineteisele otsa.
Lõpuks langetas ta pea.
– Ma eksisin.
Esimest korda kuulsin teda seda lauset ütlemas.
Aga enam ei tähendanud see mulle midagi.
Ma ei ostnud maali müügist saadud raha eest luksusautot.
Ma ei otsinud kättemaksu.
Läksin tagasi tööle.
Asutasin uuesti selle väikese ettevõtte, millest olin aastaid tagasi tema pärast loobunud.
Ülejäänud rahaga tagasin meie laste tuleviku.
Mõni nädal hiljem sain teada, et ka Franki uus suhe oli lõppenud.
Naine, kelle pärast ta meie abielu kõrvale heitis, jättis ta samuti maha, kui raha otsa sai.
Mina aga vaatasin pärast pikki aastaid esimest korda peeglisse nii, et ma ei näinud enam kedagi, keda keegi oleks pidanud „hooletusse jäetuks”.
Vaid naist, kes valis lõpuks taas iseenda.
