Elegantne mees oleks peaaegu mootorratturi käest ümbriku välja rebinud.
– See ei ole teie oma!
Kõige kogukam mootorrattur astus rahulikult sammukese tagasi.
– Siis selgitage, miks te seda nii väga kardate.
Vana naine langetas pilgu.
– Aitab…
– Ma olen kolmkümmend aastat vaikinud.
Mees naeris vihaselt.
– ÄRGE USKUGE TEDA!
– Ta tahab ainult mu raha.
Üks kelneritest ütles vaikselt:
– Siis miks te talle järele tulite?
Mees ei vastanud.
Mootorrattur avas ümbriku ettevaatlikult.
Seal ei olnud raha.
Ei olnud testamenti.
VAID VANA KIRI.
Selle ülaosas oli sama kuupäev, mis naise mehe surmatunnistusel.
Mootorrattur hakkas valjusti lugema.
„Kallis Margit! Kui minuga peaks midagi juhtuma, tahan, et teaksid, et mu poeg on aastaid püüdnud mind sundida maja tema nimele kirjutama. Kui ma kunagi suren, ära lase tal sind hirmutada. Maja ja kogu mu säästud jätan ma sulle, sest just sina olid mu kõrval kõige raskematel aastatel.”
Restoranis valitses täielik vaikus.
Mehe nägu kahvatus.
– See… on võltsing!
Naine võttis siis välja teise paberi.
– SEE ON NOTARI KOOPIA.
– Ma ei näidanud seda siiani kellelegi, sest kartsin sind.
Mees astus sammu tagasi.
– Sa valetad!
– Ei.
Siis tõusis üks vana külaline nurgalauast.
– Ma olin matustel.
– Su isa rääkis ainult majast.
– SINUST EI VALANUD SA ÜHTEGI PISARAT.
Mees vaatas ringi.
Esimest korda ei olnud keegi tema poolel.
Ka mootorratturid mitte.
Selleks polnud vajadust.
Tõde tegi nende töö ära.
Mõni minut hiljem saabus ka naise advokaat.
Ta vaatas dokumente.
JA NOOGUTAS RAHULIKULT.
– Kõik on kehtiv.
– Pärand kuulub täielikult lesknaisele.
Mees lahkus sõnagi lausumata restoranist.
Uks sulgus tema järel.
Vana naine pöördus pisarsilmil mootorratturite poole.
– Ma ei tea teie nimesid…
– Aga täna olite nagu mu pojad.
SUURIM MOOTORRATTUR NAERATAS.
– Perekond ei ole alati sama perekonnanimi.
– Mõnikord on see see, kes jääb sinu kõrvale, kui kõik teised lahkuvad.
Naine pigistas tema kätt.
Sel päeval sai ta tagasi mitte ainult oma kodu.
Vaid ka tunde, et ta ei ole maailmas üksi.
