Avasin värisevate kätega musta karbi.
Selles ei olnud raha.
Mitte relva.
Vaid paks dokumendipakk, mõned vanad fotod ja USB-mälupulk.
– Jonah… mis see on?
Ta hingas sügavalt sisse.
– Minu tegelik lugu.
Vaatasin talle arusaamatuses otsa.
– AGA SIND MÕISTETI ÕIGEKS. SELGUS, ET SA OLID SÜÜTU.
– Omastamises küll.
Ta vaikis mõneks sekundiks.
– Aga oli veel midagi… millest ma polnud kunagi kellelegi rääkinud.
Mu süda peksis kiiresti.
– Mis?
Ta asetas minu ette koltunud foto.
See oli tehtud kaksteist aastat tagasi ühel perekondlikul üritusel.
TAUSTAL SEISIS ÜKS EAKAS MEES.
– Ta oli perekonna sihtasutuse raamatupidaja – ütles Jonah. – Tema avastas, et keegi oli aastaid annetusi varastanud.
Keemia, keemiateadus
– Ja?
– Järgmisel päeval kadus ta.
Värisesin.
– Politsei arvates põgenes ta välismaale.
Jonah raputas aeglaselt pead.
– Ta ei põgenenud.
TA OSUTAS USB-MÄLUPULGALE.
– Raamatupidaja andis need tõendid mulle üle minu vahistamisele eelnenud õhtul. Ta palus mul neid hoida, sest ta ei usaldanud enam kedagi.
– Miks sa neid politseile ei andnud?
Ta naeratas kibedalt.
– Sest selleks ajaks, kui ma oleksin järgmisel päeval nendeni jõudnud, viidi mind juba käeraudades minema.
Avasin ühe kausta.
Pangaülekanded.
Salajased lepingud.
Allkirjad.
Ja ikka ja jälle seesama nimi.
Kõige taga ei olnud Jonahi nõbu.
Ta oli vaid nukk.
Tegelik juht oli perekonna sihtasutuse juhatuse esimees… mees, keda kõik austasid ja kes oli aastaid ajalehtede esikülgedel heategijana figureerinud.
– Ma vaikisin kaheksa aastat – ütles Jonah. – Sest seni, kuni ma vanglas olin, olid sina kaitstud. Kui need tõendid oleksid varem päevavalgele tulnud, oleksid nad püüdnud vaigistada mitte ainult mind.
Ta vaatas mulle otsa.
– Sellepärast pidin ma teadma, et võin sind usaldada. Mitte sellepärast, et sa tulid minu juurde raha pärast… vaid sellepärast, et sa jäid minu kõrvale isegi siis, kui sul polnud enam mingit põhjust seda teha.
PISARAD TULID MULLE SILMA.
– Niisiis teadsid sa kogu aeg, et ma sind armastan?
Ta naeratas.
– Sain selles kindlalt aru siis, kui sa poleks aastaid saanud mitte sentigi selle eest, et minu kõrvale jääda… ja ometi ei pööranud sa mulle selga.
Järgmisel päeval viisime tõendid koos spetsiaalsesse prokuratuuri uurimisrühma.
Mõni kuu hiljem alustati uut juurdlust.
Tegelikud süüdlased arreteeriti, raamatupidaja kadumise juhtum taasavati ning perekonna nimi sai lõpuks puhtaks.
Kui kõik oli lõppenud, asetas Jonah sama musta karbi minu ette.
SEEKORD TÜHJANA.
– Miks sa selle mulle annad? – küsisin.
Ta võttis naeratades mu käest kinni.
– Sest seni hoidis see meie minevikku.
Nüüd paneme sinna parem midagi meie tulevikust.
Ja sel hetkel mõistsin, et meie raha pärast sõlmitud abielu oli juba ammu lõppenud.
Alles oli jäänud… armastusest sündinud elu, mida ei vangla, valed ega raisatud aastad polnud suutnud hävitada.
