Ma matisin oma ema kõige väärtuslikuma pereliigi eseme, kaelakee, 25 aastat tagasi. Just mina olin see, kes pani selle tema kirstu, enne kui viimast korda hüvasti ütlesime. Kujutage siis ette minu nägu, kui mu poja kihlatu astus mu koju, kandes täpselt sama kaelakeed — iga detailini, sealhulgas peidetud lukuga.
Küpsetasin juba hommikust saadik. Röstitud kana, küüslauguga kartulid ja ema käsitsi kirjutatud sidrunikook, mille retsepti hoian samas sahtlis juba 30 aastat.
Kui su ainus poeg ütleb, et ta toob naise, kellega kavatseb abielluda, siis ei telli sa lihtsalt toitu. Sa teed seda eriliselt.
Soovisin, et Claire astuks koju, mis kiirgab armastust. Mul polnud aimugi, mida ta endaga toob.
Soovisin, et Claire tunneks soojust ja vastuvõtmist.
Will astus sisse esimesena, naeratades nagu väike laps jõulude ajal. Claire oli täpselt tema taga. Ta oli ilus.
Hugisin neid, võtsin nende mantlid ja pöörasin kööki, et ahju kontrollida.
Siis Claire võttis oma salli maha ja ma pöördusin taas.
Kaelakee asus täpselt tema klavikula all. Õhuke kuldne kett ovaalse medalljoniga. Keskmes — sügavalt roheline kivi, mille ümber olid peenelt graveeritud lehed, mis olid nii õrnad, et näisid pitsidena.
Minu käsi leidis leti taga.
Tundsin ära selle värvi. Tundsin ära graveeringud. Tundsin ära väikese peidetud luku vasakul küljel — just see, mis tegi medalljoni avatavaks.
Hoidsin seda kaelakeed oma kätes ema viimases öös.
„See on vintage,“ ütles Claire, puudutades medalljoni, kui ta nägi, et ma vaatan. „Kas see meeldib teile?“
„See on ilus,“ suutsin ma öelda. „Kust sa selle said?“
„Mu isa kinkis selle mulle. Olen seda saanud lapsepõlvest saati.“
Sellist kaelakeed polnud teist. Seda ei olnud kunagi varem.
Kuidas oli see siis tema kaelas?
Hoidsin seda kaelakeed oma kätes ema viimases öös.
Ma veetsin õhtusöögi autopiloodil. Hetkel, kui nende tuled kadusid tänaval, läksin kappi ja võtsin vanad albumid välja.
Ema kandis seda kaelakeed peaaegu igal pildil.
Panin pildid lauale lambi alla ja vaatasin neid kaua. Mu silmad ei olnud mind petnud.
Medalljon igal pildil oli identne. Ja mina olin ainus, kes teadis väikesest lukust vasakul. Ema oli selle mulle salaja näidanud, kui olin 12, ja ütles, et see ehe on perekonnas edasi antud kolm põlvkonda.
Mu silmad ei olnud mind petnud.
Claire isa oli talle selle andnud, kui ta oli laps. See tähendas, et tal oli see vähemalt 25 aastat.
Vaatasin kella. Kell oli peaaegu 22:05. Tõstsin telefoni. Mulle öeldi, et ta on linnast väljas veel kaks päeva. Ma ei suutnud oodata.
Claire oli mulle oma isa numbri täiesti rahulikult andnud. Ta oli ilmselt arvanud, et tahan temaga tuttavaks saada.
Ta vastas kolmandal helistamisel. Ma tutvustasin end kui tema tulevast sugulast ja rääkisin rahulikult.
Ütlesin, et mulle meeldis kaelakee ja olen huvitatud selle ajaloost.
Vale. Väike, kontrollitud.
Paus. Natuke pikem, kui oleks pidanud olema.
„Isiklik ost,“ ütles ta. „Aastaid tagasi. Ma ei mäleta detaile.“
„Kas te mäletate, kellelt te selle ostsite?“
Taaskord paus. „Miks küsite?“
„Uudishimu,“ vastasin. „Tundub nagu perekonna ehe, mida meil on olnud.“
„Kindlasti on sarnaseid,“ ütles ta. „Ma pean lõpetama.“
Ja ta katkestas.
Järgmine päev helistasin Willile ja palusin tal kohtumise korraldada Claire’iga.
Ta nõustus kohe.
–
Claire tervitas mind sooja vastuvõtuga oma kodus. Küsisin ettevaatlikult kaelakee kohta.
Ta näis tõesti segaduses.
„Mul on see kogu elu,“ ütles ta. „Kas tahate seda vaadata?“
Ta tõi selle ja pani minu kätele.
Libistasin sõrmedega vasaku ääre üle. Lukk oli seal.
Surusin kergelt. Medalljon avanes.
Tühi. Aga sees oli sama lillemuster, mida ma oleksin igal pool ära tundnud.
Sulgesin selle ja tundsin, kuidas mu pulss kiireneb.
Kas mu mälu petis mind… või oli midagi kohutavalt valesti.
–
Õhtul, kui tema isa tagasi tuli, olin ma tema ukse ees kolme pildiga.
Panin need tema ette.
„Ma saan minna politseisse,“ ütlesin. „Või ütlete, kust see pärineb.“
Ta ohkas ja ütles tõe.
25 aastat tagasi oli tema partner talle selle kaelakee pakkunud. Ta oli öelnud, et see toob õnne.
Ta maksis 25 000.
Claire sündis 11 kuud hiljem.
Küsisin nime.
„Dan.“
–
Läksin oma venna juurde.
Dan avas ukse naeratades.
Istusin.
„Ema kaelakee,“ ütlesin. „Kus see on?“
Ta muutus heledaks.
„Willi kihlatu kandis seda.“
„Võimatu,“ ütles ta.
„Mina ka arvasin.“
Rääkisin talle kõik.
Ta jäi vait.
„See oleks pidanud maetama,“ sosistas ta lõpuks. „Kuskile igaveseks kaduma.“
„Mis sa tegid?“
„Ma vahetasin selle koopiaga enne matuseid,“ tunnistas ta. „Müüsin originaali.“
Vaikus.
„Ema palus mul see maetada,“ ütlesin ma vaikides.
Ta ei osanud vastata.
–
Kodus avasin vanad karbid.
Leidsin tema päeviku.
Ta oli kirjutanud:
„Ma ei lase, et see kaelakee mu lapsi lahutaks. Las see jääb minuga.“
Sulgesin selle.
Ta ei teinud seda ebauskudest.
Vaid armastusest.
Helistasin Danile. Lugesin talle tema sõnad.
Ta sosistas: „Ma ei teadnud.“
„Ma tean.“
Andestasin talle.
Ei sellepärast, et see oli väike.
Vaid sest ta oli seda palunud.
–
Järgmisel päeval ütlesin Willile, et jagan Claire’iga pereliikumise lugu.
Vaatasin üles.
„See tuleb tagasi perre, ema,“ sosistasin.
Ja maja tundus sooja.
Ema tahtis, et poleks tülisid.
Ja vaatamata kõikidele… leidis kaelakee oma tee tagasi.
Kui see pole õnn… siis ma ei tea, mis see on.
