Kõik vaatasid kasti.
Adriani käed hakkasid värisema.
Seal polnud raha.
Polnud ähvardust.
Vaid kümme hoolikalt kokku volditud ümbrikku.
Igal ümbrikul oli nimi.
Meie kümne lapse nimed.
Lucas ütles vaikselt:
„KAS SA TUNNED NAD ÄRA?”
Adrian noogutas aeglaselt.
„Need on… nende nimed.”
„Jah.”
„Mis see on?”
„Ava esimene.”
Kõheldes tõmbas ta välja kõige pealmise ümbriku.
Sees oli joonistus.
VIIEAASTASE POISI JOONISTUS.
Perekond nelja pulgakujuga.
Isa kuju oli punase värvipliiatsiga läbi kriipsutatud.
Lehe allosas olid lapselikult kirjutatud sõnad:
„Isa, täna oli lasteaias perepäev. Kõigi teiste isad tulid. Sina ei tulnud.”
Mitmed külalised vaatasid maha.
Lucas osutas järgmisele ümbrikule.
Selles oli kolletunud kutse.
„KOOLI JÕULUPIDU.”
Selle tagaküljele oli keegi kirjutanud:
„Ema filmis selle sinu jaoks. Ta ütles, et sa oled kindlasti lihtsalt väga hõivatud.”
Kolmandas ümbrikus oli jalgpallimedal.
Neljandas foto Tessa esimesest sünnipäevast.
Viiendas kiri.
„Isa, ma kukkusin täna rattaga. Sain neli õmblust. Emme ütles, et ma ei peaks sinu peale pahane olema, sest sa oled kindlasti tööl.”
Adriani silmast langes esimene pisar.
„PIISAB… PALUN…”
Lucas raputas pead.
„Ei. Veel viis on alles.”
Ükshaaval tulid välja kõik hetked, millest ta oli ilma jäänud.
Lõpuaktused.
Tunnistused.
Sünnipäevaküünlad.
Haigla käepaelad.
ISAPÄEVA KAARDID, MIDA KEEGI KUNAGI VASTU EI VÕTNUD.
Viimane ümbrik oli kõige õhem.
Selles oli ainult üks kokkupandud paber.
Lucas oli selle kirjutanud.
Mõni päev varem.
Adrian luges selle valjusti ette.
„Isa, me ei teinud seda kasti selleks, et sa tunneksid süüd. Me tegime selle selleks, et sa näeksid, millest sa ilma jäid – millest sa oleksid saanud osa ilma midagi vastu andmata. Kümme last, kes ootasid sind iga kord. Iga ümbrik on üks päev, mil sa oleksid veel saanud tagasi tulla. Täna sain ma kolmeteistkümneseks. See on viimane ümbrik. Rohkem neid ei tule.”
Mees nuttis nüüd avalikult.
„MUL ON KAHJU…”
Lucas vaatas talle rahulikult otsa.
„Ma usun sind.”
„Kas te suudate mulle andestada?”
Järgnes pikk vaikus.
Lõpuks rääkisin mina.
„Andestamine ei ole sama mis tagasi saada see, mille sa kaotasid.”
„Lapsed ei vihkanud sind.”
„NAD LIHTSALT… ÕPPISID ILMA SINUTA ELAMA.”
Lucas astus LEGO Millennium Falconi juurde.
Ta tõstis selle ettevaatlikult üles.
„Aitäh selle kingituse eest.”
„Päriselt.”
„Aga tead, isa…”
„Ma ei igatsenud seda.”
„Ma tahtsin, et sa oleksid siin, kui ma sain seitsmeseks.”
„KUI MA ÕPPISIN RATTAGA SÕITMA.”
„Kui mu süda esimest korda murdus.”
„LEGO-t saab alati osta.”
„Aga raisatud aastaid mitte kunagi.”
Adrian langetas pea.
Ta sulges aeglaselt kasti.
Seejärel kõndis ta sõnagi lausumata majast välja.
Uks sulgus vaikselt tema järel.
AGA SEES KOSTIS JÄLLE NAERU.
Nooremad lapsed sõid juba sünnipäevatorti.
Lucas hakkas naeratades koos õdede-vendadega LEGO-t kokku panema.
Mitte sellepärast, et isa tõi talle lõpuks kalli kingituse.
Vaid sellepärast, et ta mõistis:
kõige suurem kingitus tema elus oli olnud kogu aeg tema kõrval.
Tema perekond.
