– Ava ei sattunud meie juurde juhuslikult. Keegi valis meid talle sihilikult välja.
Ma vaatasin mitu minutit oma õde.
– Kust sa seda võtad?
Megan hingas sügavalt sisse.
– Sest DNA-test näitas mitte ainult seda, et Ava ei ole meiega suguluses. See näitas ka seda, et keegi oli lapsendamise dokumendid võltsinud.
Raputasin segaduses pead.
– Miks peaks keegi midagi sellist tegema?
– Sest keegi teadis, kes me oleme.
TA VÕTTIS ÜMBRIKUST VEEL ÜHE PABERI.
See oli anonüümne kiri endiselt lapsendamisagentuuri töötajalt.
Mõni päev varem oli ta töölt lahkunud ega suutnud enam tõde enda teada hoida.
Kirja järgi oli aastaid tagasi agentuuri pöördunud noor, raskelt haige ema.
Ta teadis, et tal pole enam palju aega.
Ta ei palunud, et tema tütar satuks jõukasse perekonda.
Ta ei palunud ka, et laps viidaks kaugele.
Ainult ühte.
ET TEDA KASVATAVAD INIMESED, KES KINDLASTI ARMASTAVAD TEDA.
Ta jälgis kuid võimalikke lapsendajaid.
Rääkis nendega.
Uuris nende kohta.
Ja lõpuks langes valik Meganile ja Danielile.
– Nii et… tema ema tundis teid juba siis? – küsisin.
Megan noogutas.
– Jah. Ta kohtus meiega vabatahtlikuna ühes lastetegevuses. Meie ei mäletanud teda, aga tema mäletas meid.
TA PÜHKIS PISARAID.
– Kui ta sai teada, et ei ela Ava täiskasvanuks saamist, palus ta, et kui võimalik, läheks Ava meile.
– Aga miks seda varjati?
– Sest reeglite järgi ei oleks tohtinud nii teha. Töötaja võltsis dokumendid, et täita sureva ema viimast soovi.
Istusin vaikselt.
See oli korraga südantlõhestav ja hoomamatu.
– Miks sa siis tahtsid Ava ära viia? – küsisin vaikselt.
Megan vaatas maha.
– Sest ma arvasin, et kui lapsendamine oli ebaseaduslik, võidakse ta meilt ära võtta.
Sel hetkel kostsid väikesed sammud.
Ava seisis köögiuksel.
– Kas midagi on valesti?
Megan läks kohe tema juurde.
Kükitas tema ette.
– Ei ole, kullake.
– Aga miks sa nutad?
TA TÕMBAS TA ENDA EMBUSESSE.
– Sest ma sain täna teada, et keegi armastas sind juba ammu enne seda, kui me sinuga üldse kohtusime.
Mõni nädal hiljem vaadati juhtum ametlikult üle.
Lapsendamisagentuur oli teinud tõsiseid vigu, kuid kõik eksperdid olid ühel meelel:
Ava oli turvalises kohas.
Teda armastati.
Tal oli kodu.
Kohus kinnitas lõpuks lapsendamise.
KUI ME HOONEST VÄLJA ASTUSIME, VÕTTIS AVA MEGANI KÄE JA KÜSIS NAERATADES:
– Kas ma võin siis nüüd kindlalt igavesti teiega jääda?
Megan laskus põlvili, silitas tema põske ja vastas pisarsilmi naeratades:
– Sa olid meie tütar juba sellest päevast, kui sa mu kätt esimest korda hoidsid.
Ja seda ei muuda ei ükski paber, viga ega minevik.
