Olen alati olnud „paks sõbranna“, kuni mu eks jättis mind mu parima sõbranna pärast maha — ja kuus kuud hiljem, nende pulmapäeval, sain aru, kui rängalt ta minus eksinud oli.
Mina olen Larkin, 28F, ja olen alati olnud „suur tüdruk“.
Nii õppisingi olema lihtne armastada.
Mitte „armsalt ümar“. Lihtsalt… suur.
See, kelle kohta sugulased jõulude ajal nurkades suhkrust sosistavad. See, kellele võõrad ütlevad: „Sa oleksid nii ilus, kui natuke alla võtaksid.“
Nii õppisingi olema lihtne armastada.
Naljakas, abivalmis, usaldusväärne. Sõbranna, kes tuleb varem appi, jääb hilja koristama ja mäletab kõigi kohvieelistusi. Kui ma ei saanud olla kõige ilusam, pidin olema kõige kasulikum.
Ta küsis mu numbrit enne õhtu lõppu.
See oli hetk, mil Sayer (31M) mind viktoriiniõhtul kohtas.
Tema oli koos kolleegidega, mina oma sõbranna Abbyga (27F). Minu tiim võitis, tema naljatas, et ma „kannan kogu meeskonda“, mina pilkasin tema täiuslikult hooldatud habet. Ta küsis mu numbrit enne õhtu lõppu.
Siis kirjutas ta mulle esimesena.
„Sa oled värskendav,“ kirjutas ta. „Sa pole nagu teised tüdrukud. Sa oled päris.“
Me käisime peaaegu kolm aastat.
Praegu kõlab see mulle ohumärgina. Tol ajal sulasin selle peale.
Jagatud Netflixi konto, ühised nädalavahetused, hambaharjad teineteise kodudes. Rääkisime kokku kolimisest, koerast, „kunagi“ lastest.
Mu parim sõbranna Maren (28F) oli osa sellest elust.
Olime sõbrannad ülikoolist saadik. Ta oli pisike, blond, loomulikult kõhn selle „unustasin täna süüa“ tüüpi kõhnusega, mis pani inimesi korraga silmi pööritama ja teda armastama. Ta hoidis mu kätt isa matustel. Ta magas mu diivanil, kui mu ärevus oli halb.
Ta ütles mulle: „Sa väärid kedagi, kes ei pane sind kunagi tundma nagu varuvariant.“
Kuus kuud tagasi oli seesama tüdruk minu voodis koos minu poiss-sõbraga.
Sõna otseses mõttes.
Tema käsi Mareni reiel. Mareni juuksed minu padjal.
Olin tööl, kui mu iPadile ilmus jagatud foto teavitus. Sayeril ja minul olid seadmed sünkroonitud.
Avasin selle mõtlemata.
See oli minu magamistuba.
Minu hall tekk. Minu kollane padi.
Sayer ja Maren kõige selle keskel. Poolpaljad. Naermas. Tema käsi Mareni reiel.
„Kas sinuga on kõik korras?“
Sekundiks üritas mu aju mind veenda, et see on vana või võlts.
Siis hakkas mul halb.
„Ma lähen,“ ütlesin Abbyle ja lahkusin.
Istusin diivanil, see foto lahti, ja ootasin.
Kui Sayer sisse tuli, vilistas ta. Viskas võtmed käest.
„Hei, kallis, sa oled ko—“
„Kas sa tahad mulle midagi öelda?“ küsisin.
Ta tardus. Nägi iPadi. Vaatasin, kuidas süütunne tema näole ilmus… ja kadus.
„Ma ei tahtnud, et sa sellest niimoodi teada saaksid.“
Ta ei eitanud.
„Ta on lihtsalt rohkem minu tüüp.“
Maren tuli tema selja tagant koridorist välja.
Minu T-särk. Minu voodi. Minu sõbranna.
„Ma usaldasin teid,“ ütlesin. „Teid mõlemat.“
Ta ohkas, justkui peaksime läbirääkimisi.
„Ta on lihtsalt rohkem minu tüüp. Maren on sale. Ta on ilus. See loeb.“
„Sa ei hoolitsenud enda eest.“
Ta jätkas.
„Sa oled suurepärane, Larkin. Päriselt oled,“ ütles ta. „Aga sa ei hoolitsenud enda eest. Ma väärin kedagi, kes on minu tasemel.“
See oli hetk, mil kõik lõppes.
Andsin talle prügikoti tema asjade jaoks.
Maren ei öelnud midagi. Seisis lihtsalt seal.
Kolme kuu pärast olid nad kihlatud.
Siis istusin oma köögipõrandal ja lagunesin koost.
Mõne nädala jooksul hakkasid nad pilte postitama.
Inimesed saatsid mulle ekraanipilte. Ma blokeerisin pooled kontaktid.
Abby pakkus, et torkab tema rehvid läbi. Mina naersin ja nutsin.
Hakkasin ennast vihkama.
„Ta lihtsalt ütles välja selle, mida kõik mõtlevad,“ kordasin endale.
Ja hakkasin end muutma.
Kõndimine. Jõusaal. Dieet. Range kalorite lugemine.
Ja siis saabus hetk.
Mu püksid jäid laiaks.
Kuue kuuga olin palju kaalust alla võtnud.
Ja siis tuli nende pulm.
Teadsin kuupäeva sotsiaalmeediast. Mind ei olnud kutsutud.
Minu plaan: telefon hääletuks, toit koju, televiisor.
Aga kell 10:17 helises telefon.
„Kas see on Larkin?“
Naine.
„Ma olen Sayeri ema.“
„Sa pead siia tulema.“
Läksin.
Maaklubi oli kaoses.
Katkised toolid. Ümber läinud lauad. Maha voolanud alkohol.
See ei olnud juhus.
„Larkin!“
Tema ema haaras mul kätest.
„Palun, sa tulid.“
„Mis juhtus?“
„Ta lahkus,“ ütles ta. „Maren. Tal oli keegi teine.“
Mu kõht tõmbus kokku.
„Pulmad on läbi,“ ütles ta. „Aga see ei pruugi olla lõpp.“
Siis vaatas ta mulle otsa.
„Sina oled teda alati armastanud.“
„Ma ei ole varuplaan.“
„Sa võid temaga täna abielluda.“
Vaikus.
„Te kutsusite mind siia pruuti asendama?“
„Ära raiska oma võimalust.“
Siis sain aru.
Mina ei olnud selles loos inimene.
Ma olin varuvariant.
„Ma ei ole varupruut.“
Ja ma lahkusin.
Õhtul tuli Sayer minu juurde.
„Sa näed uskumatu välja.“
Muidugi.
„Me saame selle korda teha,“ ütles ta. „Sina ja mina.“
„Sa olid… tead küll,“ ütles ta. „Nüüd oled sa teistsugune.“
Ja siis:
„Nüüd oled sa täiuslik.“
„Sa tahad oma mainet päästa.“
„Inimesed räägivad.“
„See võiksime olla meie.“
„Kuus kuud tagasi oleksin öelnud jah,“ ütlesin.
„Aga siis oleksin ennast vihkanud.“
„Nüüd ma tean, et väärin paremat.“
Ta tardus.
„Sa ei kaotanud mind sellepärast, et mina polnud piisav,“ ütlesin. „Vaid sellepärast, et sina ei olnud minu jaoks piisav.“
Sulgesin ukse.
Ja seekord ei vaadanud ma enam tagasi.
