Madu roomas aeglaselt minu poole.
Jäin kangeks.
Giidi hoiatus kajas mu peas ikka ja jälle.
„Ärge kunagi lähenege metsloomale!”
Oli juba liiga hilja.
Loom roomas otse mu jalgadeni.
Ta ei teinud ühtki järsku liigutust.
Ta ei tõstnud pead ründamiseks.
TA LIHTSALT PEATUS MINU EES.
Ta pööras end aeglaselt ringi ja hakkas seejärel luidete poole liikuma.
Mõne meetri pärast vaatas ta tagasi.
Nagu ootaks ta, et ma talle järgneksin.
– See on hullumeelsus… – sosistasin.
Ometi hakkasin talle järgnema.
Madu ei kiirustanud.
Aeg-ajalt peatus ta, ootas alati, kuni talle järele jõudsin, ja roomas siis edasi.
KÜMME MINUTIT HILJEM OLIME TURISTIDE KASUTATAVAST RAJAST JUBA KAUGELE JÕUDNUD.
Jõudsime kitsasse kivisesse orgu.
Madu kadus ühe suurema kivi taha.
Kui talle järele astusin, nägin hämmastusega, miks ta mind siia juhatas.
Kaks pisikest valget madu rabelesid vana plastvõrgu sees.
Tõenäoliselt oli keegi selle ebaseadusliku püünisena üles seadnud ja seejärel lihtsalt maha jätnud.
Väikesed loomad suutsid vaevu liikuda.
Emamadu jälgis närviliselt iga minu liigutust, kuid ei rünnanud.
ETTEVAATLIKULT VÕTSIN TASKUNOAA VÄLJA.
Kulus mitu minutit, enne kui mul õnnestus paks plast läbi lõigata.
Üks väikestest madudest pääses kohe vabaks.
Teise saba oli ikka veel kinni.
Lõpuks õnnestus ka tema vabastada.
Mõlemad väikesed maod roomasid oma ema kõrvale.
Mõne sekundi jooksul püsisid nad liikumatult.
Seejärel kadusid kõik kolm looma aeglaselt kivide vahele.
SEISIN IKKA VEEL SEAL JA PÜÜDSIN MÕISTA, MIS ÄSJA JUHTUS.
Laagrisse tagasi jõudes rääkisin giidile kõigest.
Alguses ei uskunud ta mind.
Järgmisel päeval läksime aga koos tagasi.
Võrgu jäänused olid endiselt alles.
– Keegi võis siin regulaarselt loomi püüda – ütles ta tõsiselt.
Püünis eemaldati ning looduskaitseametnikud kontrollisid kogu ümbruskonna läbi.
Hiljem sain teada, et nad leidsid veel mitu sarnast ebaseaduslikku püünist.
KUI OLEKSIN SELLEL PÄEVAL VIGASTATUD MAOLE SELJA PÖÖRANUD, POLEKS TÕENÄOLISELT KEEGI NEID AVASTANUD.
Paljud ütlevad, et maod ei tunne tänulikkust.
Võib-olla.
Kuid ühes olen ma kindel: sel päeval ei jälitanud see vigastatud loom mind.
Ta näitas mulle, et mõnikord jõuab suurim abi, mida me anname, vaikselt meie juurde tagasi… lihtsalt hoopis teisel kujul, kui me ootasime.
