Kindlate sammudega kõndisin paviljoni juurde.
Naine ei vaadanud minu poolegi.
Ta jätkas oma kokteili rüüpamist, justkui kuuluks kogu see koht talle.
– Vabandage, – ütlesin rahulikult. – See paviljon kuulub minu vanaemale. Palun lahkuge sellest kohe.
Ta puhkes naerma.
– Jälle see vana proua?
– Ma ütlesin talle ka, et otsigu endale kusagilt mujalt koht.
– Meie maksime selle eest, – vastasin.
– MEIL ON BRONEERING.
Naine kehitas õlgu.
– Siis tõestage seda.
Võtsin telefoni välja ja näitasin talle kinnitust.
Tema aga ainult viipas käega.
– Neid võib ju igaüks võltsida.
Siis astus ligi sama töötaja, kes oli varem tema juttu uskunud.
Enne kui ta jõudis midagi öelda, näitasin talle broneeringu e-kirja, maksetõendit ja minu vanaema VIP-käepaela numbrit.
TEMA NÄGU MUUTUS ÜHE HETKEGA KAHVATUKS.
– Proua… mul on väga kahju.
– See on tõepoolest teie paviljon.
Naine ajas end järsku istukile.
– Mida?
Töötaja pöördus nüüd tema poole.
– Palun lahkuge siit koheselt.
– Aga…
– TE ÜTLESITE, ET EAKAS DAAM OLI LIHTSALT SEGADUSES.
– Mina…
– Ja te väitsite ka, et see paviljon kuulub teile.
Naine vaatas ringi.
Lähedal asuvatel lamamistoolidel jälgis järjest rohkem inimesi seda olukorda.
Tema sõbrad ei naernud enam.
Nad pöörasid aeglaselt pilgud kõrvale.
– See oli lihtsalt arusaamatus… – proovis ta öelda.
SIIS ASTUS VAHELE KA RANNAMENEDŽER, KES OLI VAHEPEAL KUTSUTUD.
Ta kontrollis broneeringut süsteemist.
Seejärel ütles rahulikult:
– VIP-ala on kaameratega jälgitav piirkond.
– Me näeme täpselt, mis juhtus.
Naise nägu muutus täiesti kahvatuks.
Salvestistelt oli selgelt näha, kuidas ta minu vanaema koti liivale viskas, võttis tema koha ja viis töötaja eksiteele.
Mõni minut hiljem tühistas rannajuhtkond tema sissepääsuõiguse ja palus tal territooriumilt lahkuda.
LAHKUDES PÖÖRDUS TA VEEL KORD TAGASI.
– See on liialdus!
Meneder vastas rahulikult:
– Te peate lahkuma mitte sellepärast, et te tegite vea.
– Vaid sellepärast, et te alandasite üheksakümneaastast külalist ja valetasite selle kohta.
Kui ma lõpuks vanaema tagasi paviljoni juurde viisin, istus ta ettevaatlikult diivanile.
Mõne minuti jooksul vaatas ta lihtsalt merd.
Tuul liigutas õrnalt tema juukseid.
NAERATADES SULGES TA SILMAD.
– Just sellisena ma seda mäletasingi… – sosistas ta.
Võtsin tal käest kinni.
– Mul on kahju, et sa pidid seda läbi elama.
Ta naeratas mulle.
– Ära tunne kahju.
– Pigem pea meeles, et lõpuks vaatasime me ikkagi koos merd.
Sel õhtul, kui me koju hakkasime sõitma, istusid mu lapsed vaikselt tagaistmel.
LÕPUKS ÜTLES MU NOOREM LAPS:
– Ema…
– Kas me ei tohi kunagi kedagi naeruvääristada selle pärast, et ta on vana?
Vaatasin talle tahavaatepeeglist otsa.
– Mitte kunagi.
– Inimese väärtust ei näita tema vanus, vaid see, kuidas ta teisi kohtleb.
Mu vanaema pigistas mu kätt.
Ja ma teadsin, et sel päeval ei õnnestunud mul päästa ainult tema sünnipäeva.
