Värisevate kätega tõmbasin kirja ümbrikust välja.
Pärast esimest rida jäi mul hing kinni.
„Kui sa seda loed, siis Lucas on juba saanud kaheksateist ja otsustanud, et on saabunud aeg, mil sa pead tõde teada saama.”
Mu noorem vend jälgis vaikides.
– Sina… kas sa lugesid seda? – küsisin vaikselt.
Ta raputas pead.
– Ei. Ema pani mind lubama, et ma ei ava seda kunagi. Ma võisin selle ainult sulle anda.
Jätkasin lugemist.
EMA KIRJUTAS SELLEST, ET AASTAID OLI TEDA ÜKS ASI RÕHUNUD.
Asi ei olnud rahas.
Mitte päranduses.
Vaid minus.
Kirja järgi võeti mind kaheksateistkümneaastaselt vastu välismaa ülikooli.
See oli minu unistus.
Juba vastuvõtuteade oli saabunud.
Aga mina ei teadnud sellest kunagi.
VAATASIN ŠOKEERITULT OMA NOOREMAT VENDA.
– See on võimatu…
Kirjas tunnistas ema, et tema ja isa olid koos otsustanud: nad peidavad selle kirja minu eest.
Nad kartsid, et kui ma ära kolin, laguneb perekond laiali.
Nad arvasid, et hiljem on veel aega tõtt rääkida.
Aga õnnetus muutis kõik.
Kui jõudsin kirja lõpuni, nägin vaevu läbi pisarate.
Ema kirjutas:
„VÕIB-OLLA VÕTSIME ME SINULT ÄRA ÜHE UNISTUSE. AGA MITTE KUNAGI SELLEPÄRAST, ET ME EI USKUNUD SINUSSE. VAID SELLEPÄRAST, ET ME KARTSIME LIIGA PALJU SINU KAOTADA.”
Lasin kirja käest alla.
Pikka aega ei öelnud kumbki meist midagi.
Lõpuks astus mu noorem vend minu juurde.
– Kas sa oled nende peale vihane?
Mõtlesin kaua.
Mulle tulid meelde kõik rasked aastad.
Ületunnid.
Unetud ööd.
Loobumised.
Siis vaatasin teda.
Seda poissi, kelle ma olin üles kasvatanud.
Seda noort meest, kelle üle ma olin kõige uhkem.
Naeratasin, kuigi pisarad voolasid mööda mu nägu.
– Tead… kui ma oleksin siis läinud, oleks mul võinud olla imeline karjäär.
Võtsin tal käest kinni.
– AGA VÕIB-OLLA OLEKSIN MA SIND KAOTANUD.
Mu noorem vend kallistas mind tugevalt.
– Sina päästsid mu elu.
Raputasin pead.
– Ei.
– Meie päästsime teineteist.
Sel õhtul panin ma kirja tagasi ehtekarpi.
Mitte sellepärast, et oleksin tahtnud selle unustada.
VAID SELLEPÄRAST, ET LÕPUKS MÕISTSIN MIDAGI.
Elu võtab meilt mõnikord ühe unistuse.
Kuid samal ajal annab ta meile kingituse, mida ükski edu ega diplom ei suuda asendada.
Ja kui mu vend puhus oma kaheksateistkümnenda sünnipäevatordi pealt viimase küünla ära, teadsin, et ükskõik millise otsuse ma ka uuesti teeksin, ei muudaks ma kunagi üht asja.
Seda, et tol päeval valisin tema.
