Vana metsavaht arvas alguses, et see on lihtsalt juhus.
Kolm rebast ootasid liikumatult.
Nad ei tulnud lähemale.
Nad ei kartnud.
Kõige tumedama karvaga rebane hakkas aeglaselt liikuma sügavamale metsa poole, siis vaatas uuesti üle õla tagasi.
– Mida te tahate mulle näidata? – sosistas ta.
Miski sisimas ütles talle, et ta peaks neile järgnema.
Nad liikusid mööda kitsaid metsaradu, kuhu ta sattus harva.
REBASD PEATUSID AEG-AJALT, OOTASID TEDA ÄRA JA LÄKSID SIIS EDASI.
Mõne minuti pärast kostis tema kõrvu kummaline heli.
Mootorite mürin.
Metalli kolksatus.
Ja siis inimeste hüüded.
Metsavaht hiilis ettevaatlikult lähemale.
Ühel lagendikul töötasid ebaseaduslikud metsaraiujad.
Nad langetasid loata suuri puid ja valasid kütust maapinnale.
ÜKS MOOTORSAAG LIBISES AGA KÄEST.
Paks puutüvi langes ootamatult vales suunas.
Üks noor tööline ei jõudnud eest ära hüpata.
Puu surus tema jala enda alla.
Teised sattusid paanikasse.
Mõned hüüdsid appi.
Teised põgenesid lihtsalt minema, kartes vahele jääda.
Metsavaht kutsus kohe raadioside kaudu päästjad.
Oodates tegi ta kõik, et poiss puu alt vabastada.
REBASD EI JOOKSNUD ÄRA.
Nad istusid vaikselt lagendiku serval.
Justkui jälgides kõike lõpuni.
Päästjad jõudsid õigel ajal kohale.
Arst ütles hiljem:
– Kui nad oleksid veel kümme minutit hilinenud, poleks poiss tõenäoliselt ellu jäänud.
Kui kõik oli läbi, istus metsavaht väsinult mahalangenud puutüvele.
Ta vaatas üles.
KÕIK KOLM REBAST OLID IKKA VEEL SEAL.
Kõige tumedama karvaga rebane vaatas talle mõne sekundi jooksul otse silma.
Siis pöördus ta hääletult ümber.
Kõik kolm kadusid puude vahele.
Metsavaht ei näinud neid enam kunagi koos.
Kuid sellest päevast alates meenusid talle iga kord, kui ta sellele metsarajale sattus, need kolm väikest rebasekutsikat, kelle ta aastaid tagasi suitsu seest päästis.
Külas ütlesid paljud, et see oli lihtsalt juhus, mis ta sinna juhatas.
Tema arvas aga teisiti.
TA EI USKUNUD MUINASJUTTE.
Kuid ta uskus, et headus teeb elus mõnikord ringe, mida ei saa ei seletada ega unustada.
Ja iga kord, kui puude vahel vilksatas punakas vari, ta lihtsalt naeratas.
– Aitäh… – sosistas ta vaikselt.
Ta ei teadnud, kas nad teda kuulsid.
Aga kusagil sisimas tundis ta, et kuulsid.
