Kogu pere jälgis uudishimulikult, kuidas mu ämm aeda kõndis.
Grill oli külm.
Mitte kusagil polnud suitsu.
Laudadel polnud ei liha ega lisandeid.
Ainult üks suur valge tahvel.
Selle ülaosas seisis paksude tähtedega:
„NÄDALAVAHETUSE PERE ÜHISTEGEVUSE PLAAN.”
Mu ämm naeris.
– KAS SEE ON MINGI NALI?
– Üldse mitte.
Iga nime kõrval oli ülesanne.
Keegi teeb salati.
Keegi grillib.
Keegi toob joogid.
Keegi hoolitseb laste eest.
Keegi koristab lõpuks ära.
MINU ABIKAASA NIME KÕRVAL SEISIS:
„Grillimeister.”
Minu nime kõrval:
„Puhkus.”
Mu ämma naeratus kadus aeglaselt.
– Me ei tulnud siia selle pärast.
– Ma tean, – vastasin rahulikult. – Just sellepärast ma muudatusi tegingi.
Üks tema tütardest ütles:
– AGA TEIL ON ALATI KÕIK VALMIS OLNUD.
– Täpselt. Ja nüüdsest enam ei ole.
Mõneks sekundiks valitses täielik vaikus.
Lapsed vaatasid täiskasvanuid segaduses.
Lõpuks ütles mu ämm:
– See on solvav.
– Ei. See on õiglane.
Kui me tähistame koos, siis töötame ka koos.
KUI KEEGI TAHAB OLLA AINULT KÜLALINE, SIIS VÄHEMALT KÜSIGU ENNE, KAS TA ON ÜLDSE OODATUD.
Siis astus mu abikaasa minu kõrvale.
Kõik vaatasid teda.
– Ema räägib õigust, – ütles ta. – Me oleksime pidanud seda tegema juba aastaid tagasi.
Mu ämm ei paistnud sellega üldse arvestanud olevat.
Mõne minuti pärast kõndis üks tema tütardest tagasi auto juurde.
Ta tõi külmakoti.
Teine läks lähedal asuvasse poodi jooke ostma.
MU ABIKAASA SÜÜTAS GRILLI.
Lapsed korjasid kokku laiali jäänud mänguasjad.
Esimest korda juhtus nii, et mitte ainult meie kaks ei teenindanud kahtteist inimest.
Vaid me tõepoolest valmistasime koos ette ühise pidupäeva.
Kui õhtul kõik hakkasid koju minema, jäi mu ämm minu kõrvale seisma.
– Ma ei luba, et ma harjun sellega kergesti.
Naeratasin.
– Pole vajagi. Sul tuleb seda lihtsalt austada.
NÜÜD KÄIVAD NAD IKKA VAHEL MEIL.
Aga enam ei tule keegi tühjade kätega.
Ja huvitaval kombel… grillitud liha maitseb palju paremini, kui selle nimel ei tööta enam ainult kaks inimest.
