Tardusin oma istmel.
Naeratus kadus aeglaselt mu näolt.
Salongi kõlaritest kostis edasi Danieli rahulik hääl.
– „Soovin tänada seda naist, kes täna õhtul minuga lendab… selle eest, et ta on viimastel kuudel talunud, kui vähe aega olen saanud tema kõrval veeta.”
Mu kurk tõmbus pingesse.
See ei olnud minust.
Ta polnud kunagi minust niimoodi avalikult rääkinud.
Pöörasin aeglaselt ümber.
REISIJAD VAATASID HUVITATULT RINGI.
Mõni rida minu ees langetas noor stjuardess kohmetult pea.
Minu kõrval istuv naine sosistas vaikselt:
– „Ta räägib kindlasti temaga.”
Mu süda hakkas tugevalt peksma.
Ma arvasin, et kõik oli kokku varisenud.
Lennuk hakkas juba stardiraja poole liikuma.
Daniel rääkis uuesti.
– „Viimastel kuudel on ta pidanud minu pärast mitu korda meie ühiseid plaane tühistama. Täna õhtul soovin lõpuks tänada teda kannatlikkuse eest.”
Mu silmad täitusid pisaratega.
Täpselt nii oli meiega juhtunud.
Ometi tundsin, nagu räägiks ta kellegi teisega.
Ma ei suutnud enam vastu pidada.
Vajutasin kutsenuppu.
Mõne sekundi pärast tuli stjuardess minu juurde.
– Kas saan teid aidata?
– MA VAJAN KAPTENIGA RÄÄKIDA.
Ta naeratas lahkelt.
– Vabandust, proua, enne õhkutõusu ei ole see võimalik.
Ma lihtsalt noogutasin.
Need üheksakümmend minutit tundusid mu elu pikima lennuna.
Kohe pärast maandumist jäid reisijad veel istuma.
Daniel rääkis uuesti.
– Enne kui te lahkute, sooviksin paluda ühel inimesel veel hetkeks jääda.
MU KÕHT TÕMBUS KRAMPIDESSE.
Esimeses reas istunud noor stjuardess tõusis aeglaselt püsti.
Kõik vaatasid tema poole.
Mina aga tundsin, et ei saa hingata.
Mõne sekundi pärast astus Daniel piloodikabiinist välja.
Ta ei läinud tema juurde.
Ta tuli otse minu poole.
Ta peatus istme 14C kõrval.
TEMA NÄOLE ILMUS AEGLANE NAERATUS.
– Sa tõesti arvasid, et ma ei märganud sind?
Ma unustasin isegi pilgutada.
– Mis…?
Ta hakkas naerma.
– Ma nägin sind juba enne pardaleminekut terminalis.
– Seejärel kontrollisin reisijate nimekirja.
– Ma teadsin, et oled siin minu üllatuse pärast.
POOL LENNUKIT TÄIS INIMESI VAATAS MEID NAERATADES.
– Siis… kellest sa rääkisid?
Daniel võttis taskust väikese sametkarbi.
– Sinust.
– Ma ei öelnud sinu nime, sest tahtsin, et sa veel natuke ootaksid ja põnevust tunneksid.
Meie ümber istuvad inimesed puhkesid naerma.
Mina aga vaatasin teda ainult uskumatult.
Ta laskus lennuki vahekäigus põlvili.
– KAKSTEIST AASTAT TAGASI LUBASIN SULLE, ET IGA AASTAPÄEVAL TUletan sulle meelde, KUI PALJU MA SIND ARMASTAN.
– Täna oleks see peaaegu tegemata jäänud.
– Sellepärast tahan ma sinult uuesti küsida…
Ta avas karbi.
Sees säras uus abielusõrmus.
– Kas tuled mulle veel kord naiseks?
Lennukis puhkes korraga aplaus.
Ma ei suutnud enam pisaraid tagasi hoida.
– Jah.
– Tuhat korda jah.
Daniel libistas õrnalt sõrmuse mu sõrme.
Hiljem tunnistas ta, et sõnastas kogu teadaande nii salapäraselt just sellepärast, et teadis, et istun pardal, ja soovis, et meie aastapäev oleks meeldejääv mitte ainult meile, vaid ka kõigile reisijatele.
Kui me käsikäes lennukist maha kõndisime, mõistsin, et kõige suurema üllatuse ei valmistanud lõpuks mina talle.
Vaid tema mulle.
