Oma abikaasa matustel, kui kummardusin kirstu kohale, et panna sinna lill, leidsin tema käte alla peidetud kortsus sedeli.
Olin 55-aastane ja alles hiljuti jäänud leseks pärast 36 aastat kestnud abielu, kui see, mille ma leidsin, sundis mind küsima, kas ma olin üldse kunagi päriselt tundnud meest, keda armastasin.
Minu nimi on Eva. Mu abikaasa nimi oli Greg. Kõikides ametlikes dokumentides Raymond Gregory, aga minu jaoks — lihtsalt Greg.
Ühel vihmasel teisipäeval ei jõudnud üks veoauto õigel ajal pidama saada. Üks telefonikõne, üks sõit haiglasse, üks arst, kes ütles „Mul on kahju“, ja mu elu jagunes kaheks: „enne“ ja „pärast“.
Matusepäevaks olin seest täiesti tühi. Olin nutnud nii palju, et isegi nahk valutas. Mu õde Laura pidi mu kleidi kinni nööpima, sest mu käed värisesid kontrollimatult.
Greg nägi välja rahulik. Seljas tumesinine ülikond, mille ma talle meie viimaseks pulma-aastapäevaks ostsin. Juuksed siledaks kammitud, nagu ta alati erilisteks puhkudeks tegi. Käed rinnal risti, justkui ta lihtsalt puhkaks.
Ja siis ma märkasin seda.
Ütlesin endale: „See on mu viimane võimalus sulle veel midagi anda.“
Haruldane punane roos käes, kummardusin ma lähemale ja tõstsin ettevaatlikult ta käsi, et asetada varreke nende vahele.
Ja siis ma nägin seda — väikest valget paberitükki, mis oli tema sõrmede alla torgatud. See ei olnud palvekaart. Suurus ei klappinud.
Keegi ei paistnud süüdi.
Keegi oli pannud mu mehe kirstu midagi, ilma et mulle oleks sellest sõnagi öeldud.
Mu käed värisesid, kui ma paberi välja võtsin ja roosi tema käte asemele sättisin. Toppisin sedeli käekotti ja suundusin otse tualetti.
Esialgu ei saanud ma sõnadest aru. Siis sain.
Käekiri oli hoolikas, kirjutatud sinise tindiga:
„Kuigi me ei saanud kunagi olla koos nii, nagu me oleksime väärinud… minu lapsed ja mina armastame sind igavesti.“
Hetkeks ei mõistnud ma nende sõnade tähendust.
Siis sain aru.
Gregil ja minul ei olnud lapsi.
Aga ilmselgelt eksisteerisid kuskil „meie lapsed“, kes armastavad teda „igavesti“.
Mu nägemine läks uduseks. Haarasin kraanikausist kinni ja vahtisin peeglisse.
Ripsmetušš oli laiali. Silmad olid paistes. Nägin välja nagu elav klišee.
Kes selle kirjutas?
Aga ilmselt olid olemas mingid „meie lapsed“.
Mu süda hakkas meeletult peksma. Turvakaamera ekraanilt nägin ma tumedate juustega naist, kelle juuksed olid tihedasse krunni keeratud. Ta astus kirstu juurde, libistas midagi Gregi käte alla ja silitas õrnalt tema rinda.
Susan.
Ma tegin peatatud kaadrist foto.
Susan Miller. Gregi „päästja töö juurest“. Tema oli selle tarnefirma omanik, mis Gregi kontoriga koostööd tegi. Sale, tõhus, alati veidi liiga laia naeratusega.
Ja just tema pistis selle sedeli mu abikaasa kirstu.
Ma tegin foto.
„Aitäh,“ ütlesin ma Louis’le.
„Sa jätsid midagi mu abikaasa kirstu.“
Pärast seda läksin ma tagasi kabelisse.
Susan seisis tagapool, rääkides kahe Gregi kontori naisega. Salvrätik käes, silmad punased, nagu elaks ta mingis paralleelses lesemaailmas.
Kui ta mind nägi, muutus ta näoilme kohe. Üheks lühikeseks hetkeks — süütunne.
„Sina jätsid midagi tema kirstu.“
Susan pilgutas silmi. „Mida?“
„Ma vaatasin sind turvakaamerast. Ära valeta.“
„Kes need lapsed on, Susan?“
„Ma tahtsin lihtsalt hüvasti jätta,“ sosistas ta.
„Siis oleksid sa saanud seda teha nagu kõik teised. Miks sa peitsid selle tema käte alla? Miks?“
„Ma ei tahtnud, et sa selle leiaksid.“
Tõmbasin sedeli kotist välja. „Kes need lapsed on, Susan?“
Hetkeks arvasin, et ta minestab. Siis noogutas ta vaevumärgatavalt.
„Tema ei tahtnud, et sa neid näeksid.“
„Need on tema lapsed,“ ütles ta. „Gregi lapsed.“
Lähedal seisvate inimeste seas hakkas levima sosin.
„Sa tahad öelda, et mu abikaasal on sinuga lapsed?“ küsisin ma.
Ta neelatas. „Kaks. Poiss ja tüdruk.“
„Sa valetad.“
„Ei. Ta ei tahtnud sulle haiget teha. Mina ütlesin talle, et ta neid siia ei tooks. Ta ei tahtnud, et sa neid näeksid.“
Minu alandus muutus avalikuks.
Kõik pilgud olid suunatud meie poole.
Ja siis sain ma aru — Gregi elus oli olnud saladusi, mida ma polnud kunagi isegi osanud kahtlustada… ja mida ainult tema ise oskas varjata.
