Valgest karbist libises lauale tilluke roosa kootud sipupüks.
Selle kõrval lebas kolletunud foto.
Fotol naeratasid kaks noort naist.
Üks neist oli mu kasuema.
Teine oli see naine, kes seisis meie ukse taga.
„Te… tundsite teineteist?” sosistasin.
Mõlemad naised vaatasid teineteisele pisarsilmil otsa.
Lõpuks katkestas võõras naine vaikuse.
„ME EI TUNDNUD LIHTSALT TEINETEIST. ME OLIME PARIMAD SÕBRANNAD.”
Raputasin segaduses pead.
„Siis miks sa ütled, et olen elanud vales?”
Mu kasuema istus sel hetkel maha.
Ta nägi välja, nagu oleks aastate raskus korraga tema õlgadele langenud.
„Sest ma ei rääkinud sulle kunagi, kuidas sa meie juurde sattusid.”
Naine hingas sügavalt sisse.
„Kuusteist aastat tagasi kasvatasin sind üksinda. Mul diagnoositi raske südamehaigus. Arstid ütlesid, et nad ei tea, kas ma elan järgmise aastani.”
PISARAD VOOLASID ÜLE TEMA PÕSKEDE.
„Ma kartsin kohutavalt. Mitte seda, et ma suren… vaid seda, et sina jääd üksinda.”
Ta võttis foto kätte.
„Tema oli ainus inimene, keda ma kogu südamest usaldasin.”
Mu kasuema noogutas nuttes.
„Ma lubasin talle, et armastan sind nii, nagu oleksid sa minu enda tütar.”
„Miks ma siis sellest midagi ei teadnud?”
Toas valitses pikk vaikus.
„SEST MU OPERATSIOON ÕNNESTUS LÕPUKS,” ütles naine vaikselt. „SELLEKS AJAKS, KUI MA TAASTUSIN, OLI MÖÖDUNUD JUBA MITU KUUD. MA NÄGIN, KUI ÕNNELIK SA NENDEGA OLID. MUL EI OLNUD SÜDANT SU ELU UUESTI SEGAMINI LÜÜA.”
„Miks siis just nüüd?”
Naine naeratas mulle.
„Sest sa said kuueteistaastaseks.”
Ta võttis välja suletud ümbriku.
„Me kirjutasime selle koos juba tol ööl.”
Mu kasuema noogutas.
„Me lubasime teineteisele, et pärast sinu kuueteistkümnendat sünnipäeva saad sa tõe teada. Mina aga kartsin. Kartsin, et kaotan su.”
AVASIN ÜMBRIKU.
Selle sees oli ühine kiri.
Esimene rida kõlas nii:
„Kallis meie väike tüdruk! Me tegime kahekesi sinu elu kõige raskema otsuse, kuid ei möödunud ainsatki päeva, mil me poleks sind armastanud.”
Ma ei suutnud enam pisaraid tagasi hoida.
Vaatasin kahe naise poole.
„Te mõlemad… kannatasite kõik need aastad minu pärast?”
Mu kasuema astus minu juurde.
„Mitte sinu pärast.
Sinu nimel.”
Ka teine naine astus meie kõrvale.
Ta ei palunud, et ma tema juurde koliksin.
Ta ei palunud, et ma kutsuksin teda emaks.
Ta ütles ainult:
„Ma soovin vaid üht.”
„Mida?”
„ET MEIL OLEKS VÕIMALUS TEINETEIST TUNDMA ÕPPIDA.”
Ma haarasin mõlema käest kinni.
Sel hetkel mõistsin, et tõde ei lõhu perekonda alati.
Mõnikord avab see lihtsalt meie südamed laiemalt, et neisse mahuks rohkem armastust.
