Meil olid kaksikutest tütred ja suurema osa nende elust olid puhkused midagi sellist, millest kuulsime ainult teiste inimeste käest.
Teistelt peredelt. Nendelt, kes ei istunud pühapäeva õhtul köögilaua taga kalkulaatori ja arvete hunnikuga, mõeldes, milline arve võiks veel ühe nädala oodata.
Meil ei olnud kunagi „üleliigset“ raha.
Oli ainult järgmise kuuni ellujäämine.
Seepärast tundus kõik ebareaalne, kui mina ja mu abikaasa saime mõnenädalase vahega mõlemad ametikõrgenduse.
Istusime tol õhtul köögilaua taga, tüdrukud joonistasid meie vahel, kui ütlesin esimest korda valjusti:
— Aga mis siis, kui me päriselt kuhugi läheksime?
Mu abikaasa tõstis pilgu ja naeratas.
— Nagu… päris puhkus?
— Päris — vastasin mina.
Esimest korda elus hakkasime perepuhkust planeerima.
Broneerisin kõik ise: lennud Floridasse, hotelli otse rannas ja isegi väikese spaapaketi, mille pärast tundsin peaaegu süüd, kui vajutasin „kinnita“.
Panin lapsed kirja ka tegevustesse nimedega nagu „Avastajate klubi“ ja „Ookeanipäev“.
Kontrollisin broneeringute e-kirju rohkem kordi, kui oleks vaja olnud. Lihtsalt selleks, et veenduda, et need on päris.
Esimest korda elus planeerisime perega reisi.
Hakkasin päevi lugema nagu laps.
Tõmbasin neid koridorikalendris maha, et tüdrukud näeksid.
Igal hommikul kilkasid nad elevusest:
— Kui palju veel, emme?
Ma ei saanud arugi, kui meeleheitlikult mul seda puhkust vaja oli, kuni mu ellu tekkis midagi, mida oodata.
Aga lahkumisele eelneval õhtul hakkas kõik lagunema.
Mu abikaasa tuli hilja koju.
Kuulsin, kuidas välisuks avanes. Siis põrkas midagi rasket ja ebakindlat vastu seina.
Kui koridori läksin, seisis ta seal karkudega.
Tema jalg oli kipsis.
Sekundiks mu aju lihtsalt… seiskus.
— Mis juhtus? — küsisin.
Ta nägi väsinud välja. Vaiksem kui tavaliselt. Juuksed sassis, särk kortsus.
— Üks naine sõitis mulle tööle minnes autoga otsa. Ta ei sõitnud kiiresti. Mul on kõik korras.
Jõllitasin kipsi. Valge. Paks. Poolde sääremarja.
Mu süda justkui kukkus alla.
Hakkasin kohe nutma.
Ma isegi ei püüdnud end tagasi hoida. Pisarad lihtsalt purskusid välja, kuumad ja peatamatud, ning äkki ei saanud ma enam korralikult hingata.
— Issand jumal… sa oleksid võinud surma saada!
Kallistasin teda kõvasti.
— Mul on nii hea meel, et sinuga on kõik korras. Ma ei tea, mida ma oleksin teinud, kui sinuga oleks midagi juhtunud. Me tühistame kõik. Ma ei jäta sind niimoodi maha.
Tüdrukud seisid mu taga, äkitselt vaikseks jäänud.
Aga tema raputas pead.
— Ei. Sina ja tüdrukud peate minema.
Vaatasin teda šokeeritult.
— Mida?
— Teil on seda vaja. Nii sinul kui neil. Minuga on kõik korras. Saan ise hakkama ja ma ei taha teie puhkust rikkuda.
Ta naeratas mulle selle rahuliku, lohutava naeratusega, mida ta kasutas alati siis, kui tahtis, et ma muretsemise lõpetaksin.
— Saada mulle rannast pilte — lisas ta.
Tahtsin vaielda. Tahtsin jääda.
Aga osa minust mõtles juba hotellile, tagastamatule deposiidile ja tüdrukute nägudele, kui peaksin neile ütlema, et me ei lähegi.
Seepärast ei vaielnud ma nii, nagu oleksin pidanud.
Järgmisel hommikul lahkusime.
Lennujaamas hüppasid tüdrukud väikeste seljakottidega istmete vahel ringi. Naeratasin nende pärast, tegin neist pilte ja püüdsin end puhkusemeeleollu viia.
Hotellis tormasid nad kohe basseini poole.
Istusin lamamistoolile ja vaatasin, kuidas nad pritsisid vett ja kiljusid rõõmust oma esimesel päris puhkusel.
Püüdsin õnnelik olla. Ausalt.
Siis helises mu telefon.
See oli tundmatu number.
Ma peaaegu ei vastanud, aga miski sundis mind kõne vastu võtma.
— Halloo? Kas see on Jess?
— Jah… kes räägib?
Tekkis paus.
— Ma ei tea, kas peaksin teile seda ütlema — ütles naisehääl.
Ta rääkis ettevaatlikult. Närviliselt.
— Aga teie abikaasa palus mul panna talle jalale võltskips, et ta ei peaks teiega puhkusele minema.
Kõik mu ümber jäi vaikseks.
Bassein. Laste naer. Lainete müha.
— Mida?!
— Minge koju. Kohe. Ja ärge öelge talle, et tulete tagasi. Ta ei lavastanud seda kipsi ainult selleks, et kodus vedeleda. See, mida ta teie eest varjab, šokeerib teid.
Kõne katkes.
Istusin liikumatult, telefon süles, ja mu süda tagus nii kõvasti, et arvasin, et minestan.
Vaatasin tüdrukuid.
Nad pladistasid õnnelikult vees, aimamata midagi.
Mul hakkas halb.
Hakkasin asju kokku pakkima.
Ma ei selgitanud neile, miks me varem lahkume. Ütlesin ainult:
— Me läheme täna õhtul koju.
Ja sundisin end naeratama, kui nad oma väikeseid kohvreid sulgesid.
Nad nutsid. Palusid, et me jääksime.
Küsisid, mida nad valesti tegid.
— Mitte midagi — ütlesin. — Teie ei ole milleski süüdi.
Lennujaamas lõi mu telefon helendama.
Sõnum abikaasalt.
„Kuidas rand on? Kas tüdrukutel on lõbus?“
Pöörasin telefoni ekraan allapoole ega vastanud.
Jõudsime koju veidi pärast hämarust.
Sissesõiduteelt sõitis just välja suur veok.
Mu rind tõmbus pingesse.
— Emme, miks siin suur veok on? — küsis üks kaksikutest.
— Ma ei tea — vastasin.
Esimest korda ei püüdnud ma olukorda pehmendada.
Keerasin ukse lukust lahti.
Koridor oli täielik kaos.
Laeni olid kuhjatud kastid. Igal pool oli pakkimisvahtu.
Tohutu televiisor toetus vastu seina ja selle kõrval seisis täiesti uus tehnikakapp.
Hiiglaslik tugitool blokeeris riidekapi.
Selle kõrval oli minikülmik.
— Vau — sosistas üks kaksikutest. — Issi teeb kinotuba?
Enne kui jõudsin vastata, miski liigutas.
Elutoast nägin, kuidas mu abikaasa kummardus, võttis kasti ja ajas end sirgu.
Kahe käega.
Ilma karkudeta.
Siis kõndis ta rahulikult keldriukse poole.
Üks kaksikutest kiljatas:
— Issi! Su jalg sai terveks!
Ta tardus.
Ma ei hinganud, kui ta aeglaselt meie poole pöördus.
Kips oli ikka veel tema jalal, aga ta astus kindlalt ja liikus ilma igasuguse probleemita.
— Oh… hei — ütles ta hooletult. — Te tulite vara tagasi.
— Sa kõnnid.
Ta vaatas tüdrukuid, siis mind.
— See pole nii tõsine, kui paistab.
— Sa ütlesid, et auto sõitis sulle otsa.
Ta ohkas.
— Jess…
— Sa ütlesid mulle, et ei saa puhkusele tulla, sest oled vigastatud.
Ta astus sujuvalt lähemale. Ei mingit lonkamist. Ei mingit valu.
— Ma võin selgitada.
— Tee seda.
Ta osutas koridorile. Uute asjade impeeriumile, mille ta oli meie äraolekul ehitanud.
— Need asjad saabusid täna. Ma viisin neid alla.
— Miks? Mille jaoks need on?
— Ühe väikese ruumi jaoks. Koha jaoks, kus lõõgastuda. Midagi ainult mulle.
— Sulle.
Vaatasin tugitooli. Hiiglaslik. Nagu oleks tehtud ainult ühe inimese jaoks.
Ta noogutas.
— Teadsin, et sa vihastad, kui sulle ette ütlen.
— Nii et sa valetasid mulle.
— Ma ei tahtnud tüli — ütles ta. — Sa olid pinges. Ma ei tahtnud veel rohkem stressi lisada. Mul oli lihtsalt vaja aega, et kõik valmis seada.
Vaatasin uuesti kaste. Kõik oli täiesti uus. Ja kallis.
— Kui palju?
Ta tõmbas käega üle näo ja vältis mu pilku.
— See pole nii hull.
— Kui palju?
— Mõni tuhat. Meil on lõpuks natuke vaba raha. Mõtlesin—
— Mõtlesid, et kulutad selle meeste koopale?
— Mina väärin ka midagi! — plahvatas ta.
Siis pehmenes kohe, nagu oleks aru saanud, et läks liiga kaugele.
— Mina töötan ka kõvasti.
Tüdrukud olid nüüd vait. Nad seisid minu taga ja jälgisid kõike.
Võtsin telefoni välja.
— Mida sa teed? — küsis ta.
Hakkasin pildistama koridori, mis oli täis kaste ja mööblit.
— Jess, lõpeta.
Avasin perevestluse.
Seal olid nii tema pere kui minu oma.
Saatsin pildid.
„Tulin varem tagasi puhkuselt, kuhu mu abikaasa nõudis, et läheksin lastega üksi. See on see, mis mind kodus ootas. Muide, tema jalg ei ole katki. Ta teeskles, et teha endale oma meeste tuba.“
Reaktsioonid algasid kohe.
Tema õde:
„Kas see on mingi nali?“
Tema ema:
„Miks on telekas koridoris?“
Minu ema:
„Kas sinuga ja tüdrukutega on kõik korras?“
Ta sirutas käe mu telefoni poole. Astusin sammu tagasi.
— Sa alandad mind.
— Sina alandasid mind esimesena — vastasin.
Tema telefon hakkas helisema.
Ta vaatas ekraani, siis mind.
— Võta vastu. Meil pole niikuinii enam midagi öelda.
Pöördusin tüdrukute poole.
— Minge autosse. Me läheme vanaema juurde.
Ta sattus paanikasse.
— Sa reageerid üle! See on lihtsalt üks tuba!
Vaatasin talle otse silma.
— See ei ole lihtsalt tuba. See on rekvisiitidega vale.
Osutasin tema jalal olevale kipsile.
— See on meie pere raha kulutamine ilma minuga rääkimata. See on koha ehitamine, kuhu sa saad omaenda pere eest põgeneda.
Lahkusin ega vaadanud tagasi.
–
Samal õhtul ema juures, pärast seda kui tüdrukud olid külalistetoas magama jäänud, istusin köögilaua taga ja vaatasin oma telefoni.
Naise number, kes mind hoiatas, oli ikka veel kõnelogis.
Mu pöial kõhkles.
Esimest korda pärast koridoris juhtunut libises mu pähe uus mõte.
Aga kui see on hullem, kui ma arvan? Aga kui tema ja mu abikaasa…
Hingasin raskelt välja ja valisin numbri.
Kutsus kaks korda.
— Halloo? — vastas naine.
Ajasin end sirgu.
— Te helistasite mulle varem. Minu abikaasa pärast.
— Jah — ütles ta kiiresti. — Ma lootsin, et te helistate. Ma ei tahtnud teid uuesti häirida.
Tekkis paus.
— Kes te olete?
— Ma… ei ole keegi tema elus. Mitte selles mõttes.
Sulgesin silmad.
See oli peaaegu veel hullem.
— Kust te teda siis tunnete?
— Ma ei tunnegi teda päriselt. Töötan meditsiinitarvete poes.
Avasin silmad.
— Teie abikaasa tuli meie juurde jalakipsi otsima. Ta ütles, et vajab seda vaid paariks päevaks. Arvasin, et see on mingi nali või midagi süütut.
Kuulsin, kuidas ta hinge tõmbas.
— Siis mainis ta, et tema naine viib lapsed puhkusele ja see on tema jaoks ideaalne võimalus. Ta ütles, et ostis endale tohutu televiisori ja uue konsooli… ja et lõpuks saab ta koha, kuhu põgeneda teie ja laste lärmi eest.
Neelatasin raskelt.
— Ja seepärast te mulle helistasite.
— Jah — ütles ta vaikselt. — Ma mõtlesin teie laste peale. Ja selle peale, kui rahulikult ta kõigest rääkis. See ei tundunud õige.
Siis lisas ta:
— Leidsin teie nime maja aadressi kaudu. Mul on kahju. Ma tean, et see pole minu asi. Ma peaaegu ei helistanudki. Aga mina tahaksin teada, kui oleksin teie asemel.
Noogutasin, kuigi ta ei saanud seda näha.
— Aitäh teile.
— Loodan, et teie ja tüdrukutega on kõik hästi.
Vaatasin koridori poole, kus külalistetoa ukse alt paistis öölambi valgus.
— Meiega saab kõik korda — ütlesin.
Kõne lõppes.
Jäin veel hetkeks liikumatult seisma, lastes viimastel pusletükkidel paika loksuda.
Ta oli kõik hoolikalt plaaninud.
Ta oli lavastanud vigastuse, saatnud mind ja tüdrukuid kaugele ning kulutanud tuhandeid oma isiklikule pelgupaigale.
Milleks? Meeste koopaks? Isiklikuks trooniks?
Ei.
Selleks, et kaduda meie abielust ilma tegelikult lahkumata.
Tõusin püsti, kustutasin köögis tule ja kõndisin mööda koridori.
Homme otsustan, mis edasi saab. Advokaadid. Teraapia. Või midagi täiesti muud.
Aga täna öösel piisas sellest, et mõistsin üht:
Ta ei tahtnud puhkust.
Ta otsis väljapääsu.
Ja nüüd nägid seda kõik.
