Lugesin esimest lauset ikka ja jälle.
„Kui sa seda loed, siis ei olnud meri see, mis meid teineteisest lahutas.”
Mu käed värisesid.
Kiri jätkus mu abikaasa käekirjaga.
„Mul on kahju, et saan tõe sulle öelda ainult sel viisil.”
Ma ei saanud aru.
Sest kaksteist aastat tagasi ütlesid kõik, et paadiga juhtus õnnetus.
Lugesin edasi.
SEL NÄDALAVAHETUSEL EI LÄINUD MU ABIKAASA VÄLJASÕIDULE.
Ta tahtis kellegagi kohtuda.
Aastaid varem oli üks äripartner petnud mitut inimest, nende hulgas ka teda. Julián uskus lõpuni, et asi on lõppenud, kuid mõni päev enne väljasõitu võeti temaga uuesti ühendust.
Talle lubati tagasi maksta raha ja anda üle tõendid.
Ta pidi lihtsalt üksi kohale minema.
Laura aga nõudis, et saaks temaga kaasa minna.
Mu abikaasa ei tahtnud sõidust loobuda.
Kirja järgi oli see tema elu suurim viga.
KUI NAD JÕUDSID KOKKULEPITUD KOHTA, SAID NAD ARU, ET NAD ON LÕKSU MEELITATUD.
Kohtumine lõppes tüliga.
Paadid põrkasid kokku.
Albatros sai vigastada.
Mu abikaasal ja Laural õnnestus päästeparvele pääseda, kuid tormine hoovus kandis nad paadist eemale.
Nad triivisid päevi.
Lõpuks märkas neid üks kaugelt mööduv kaubalaev.
Kuid selle kapten sõitis ebaseaduslikul marsruudil.
KUI NAD OLEKSID PÄÄSTMISEST TEATANUD, OLEKS KOGU LAST KONFISKEERITUD.
Seetõttu pandi nad kauges sadamas maale võltsnimede all.
Mu abikaasa tahtis iga hinna eest koju jõuda.
Kuid enne, kui see võimalikuks sai, haigestus ta raskesse nakkusesse.
Kirja lõpus kirjutas ta:
„Kui sa seda loed, siis mind pole enam kindlasti elus. Aastaid hiljem õnnestus mul ühendust saada inimesega, kes lubas selle kasti ühel päeval sinuni toimetada. Laura päästeti. Ta jäi ellu.”
Mul jäi hing kinni.
Elus?
KIRJAGA OLI KAASAS KA ÜKS AADRESS.
Järgmisel päeval sõitsin sinna.
Helistasin uksekella ühes väikeses mereäärses linnas.
Ukse avas umbes kahekümne nelja aastane noor naine.
Kui ta mind nägi, täitusid tema silmad pisaratega.
Ta võttis aeglaselt välja täpselt samasuguse merekarbikujulise ripatsi, mille olin talle kaheteistkümneaastaselt kinkinud.
„Ema…” sosistas ta.
Sel hetkel puhkesime mõlemad nutma.
ME RÄÄKISIME TUNDE.
Laura rääkis, et tema isa võitles kuid selle nimel, et nad saaksid koju tagasi pöörduda, kuid tema tervis halvenes üha enam.
Enne oma surma palus ta Lauralt ainult üht:
„Kui sa oled kord turvaliselt pääsenud, otsi oma ema üles.”
Laura püüdis aastaid minu juurde jõuda.
Kuid tal puudusid isikut tõendavad dokumendid.
Tal polnud raha.
Ta ei suutnud tõestada, kes ta tegelikult on.
ALLES PÄRAST TÄISEALISEKS SAAMIST SAI TA OMA ELU UUESTI ÜLES EHITAMA HAKATA.
Ja kui see tal lõpuks õnnestus, hakkas ta mind otsima.
Roostes metallkast tuli päevavalgele alles nüüd, sest vana kai lammutati maha.
Mees, kelle hoolde mu abikaasa selle jättis, ei julgenud seda kunagi teele panna.
Pärast tema surma peitis tema perekond kasti sadamasse, lootes, et ühel päeval leiab keegi selle üles.
Kaksteist aastat uskusin, et meri võttis mu perekonna minult ära.
Tegelikult oli tõde palju valusam.
Meid ei lahutanud lained.
VAID ÜKS AINUS VALE OTSUS, MILLE TAGAJÄRGI PÜÜDIS ÜKS ISA KOGU OMA ELU HEASTADA.
Kui ma sain sel õhtul esimest korda oma tütart jälle kallistada, mõistsin, et on olemas imesid, mis ei sünni õnnest.
Need sünnivad sellest, et keegi ei loobu kunagi lootusest leida tee tagasi koju.
