Márton ei astunud kohe juurde.
Hetkeks seisis ta lihtsalt keset saali, justkui tema enda keha ei alluks talle.
Tema kolm tütart polnud kaheksa kuu jooksul midagi öelnud.
Ei hommikul.
Ei õhtul.
Ei siis, kui nad nägid õudusunenägusid.
Ei siis, kui ta neid palus, et nad annaksid talle kasvõi ühe sõna tagasi elust, mis kunagi oli nende oma.
Aga nüüd hoidis üks võõras tüdruk tema naise juuksepaela käes.
JA KÕIGE NOOREM TÜTAR ÜTLES:
„Ema…”
Márton jooksis laua juurde.
– Kust see on? – küsis ta käheda häälega.
Ettekandja tõusis, kuid ei taganenud.
– Ma ei tahtnud neid hirmutada.
– Ma küsisin, kust see on.
Tüdruk vaatas juuksepaela.
– MINU NAINE ANDIS SELLE MULLE.
Mártoni nägu pinguldus.
– See on võimatu.
– See juhtus tol hommikul.
Saal vaikis täielikult. Külalised teesklesid, et ei kuule, aga kõik vaatasid neid.
Kolm väikest tüdrukut hoidsid teineteise käest kinni.
Ettekandja võttis aeglaselt põlle seest kokkuvolditud paberi.
– Ta andis selle ka mulle.
MÁRTON EI TAHTNUD SEDA VÕTTA.
Sest on asju, mida inimene ei väldi mitte sellepärast, et vastust poleks.
Vaid sellepärast, et ta kardab seda.
Lõpuks sirutas ta siiski käe.
Paberil oli tema naise käekiri.
„Kui ühel päeval mu tütred enam ei räägi sinuga, näita neile seda. Ära lase Mártonil oma valu armastuseks pidada.”
Márton tundis, nagu oleks keegi teda rinnust löönud.
– Mida see tähendab? – sosistas ta.
ETTEKANDJA HÄÄL VÄRISES.
– Teie naine käis siin sageli. Mitte külalisena. Ta tuli kööki aitama töötavaid emasid, kui teie arvasite, et ta on heategevuskoosolekutel.
Mártoni silmad täitusid korraga nii viha kui ka häbiga.
– Miks ta mulle ei öelnud?
– Sest te olite siis alati hõivatud. Alati koosolekutel. Alati ütlesite: hiljem.
Mees ei vastanud.
Vanim tütar tõstis aeglaselt pea.
– Isa… – sosistas ta.
MÁRTON LANGES NENDE ETTE PÕLVILI.
– Ma olen siin, kallis.
Tüdruk hakkas nutma.
– Ema ütles… et me ei tohi jääda igavesti vaikseks.
Ka teised kaks tütart puhkesid nutma.
Mitte valjult.
Mitte nagu filmides.
Nii, nagu lapsed nutavad, kui nad ei pea enam tugevad olema.
ETTEKANDJA RÄÄKIS LÕPUKS TÕE ÄRA.
Sel viimasel hommikul seisis Mártoni naine restorani tagaukse juures. Ta oli kahvatu, ärevil, kuid naeratas. Ta ütles, et tunneb, et kodus on midagi valesti. Mitte lastega. Mitte abieluga. Vaid sellega, et Márton püüab küll peret kaitsta, kuid ei kuule neid enam.
Ta jättis juuksepaela, sest teadis, et tüdrukud tunnevad selle ära.
Ja kirja, sest lootis, et keegi on lõpuks piisavalt julge, et see neile anda.
– Miks nüüd? – küsis Márton.
Ettekandja vaatas tüdrukuid.
– Sest täna nägin esimest korda, et nad ikka otsivad teda. Nad ei kaotanud oma häält. Neil lihtsalt polnud kedagi, kellele öelda, kui väga nad igatsevad.
MÁRTON VAATAS MAHA.
Kogu selle aja oli ta otsinud arste.
Teraapiaid.
Lahendusi.
Aga ta polnud nendega päriselt koos istunud.
Polnud küsinud, mida nad mäletavad.
Polnud julgenud öelda Clara nime, sest arvas, et nii ta kaitseb neid.
Aga tegelikult jättis ta nad lihtsalt leinaga üksi.
SEL ÕHTUL EI LÄINUD TA KOOSOLEKULE.
Ta lahkus restoranist koos oma kolme tütrega.
Juuksepaela hoidis kõige noorem käes.
Kirja pani Márton oma rinnataskusse.
Õhtul kodus ei söönud nad esimest korda vaikselt.
Nad nutsid.
Küsisid.
Mäletasid.
JA KUI ENNE MAGAMIST MÁRTON SOSISTAS:
– Rääkige emast…
Kallistasid kolm tüdrukut teda korraga.
Nad ei paranenud ühe päevaga.
Aga sel õhtul liikus midagi lõpuks.
Mitte ime.
Vaid tõde.
Sest mõnikord ei päästa perekonda see, kes kõik korda teeb.
