Mu käest libises tahvelarvuti ja kukkus maha.
Langesin värskelt niidetud murule põlvili.
Videos polnud Lily.
Vaid tema vend.
Kolmkümmend aastat nooremana.
Salvestis oli teraline, ilmselt vana videokaameraga tehtud.
Ta rääkis hingeldades kaamerasse:
– Kui keegi seda näeb… siis tõenäoliselt mul ei olnud enam julgust vaikida.
Ma tõstsin pilgu noore naise poole.
– See… kust see on?
– See leiti mu vanaisa pööningult kaks nädalat tagasi.
– Ta oli selle jõeäärse kalastusklubi liige.
Panin video uuesti käima.
– Kõik arvavad, et mu õde libises.
– See ei ole tõsi.
Mu süda tagus kurgus.
– NAD VAIDLESID JÕE KALLASTEL.
– Lily pildistas midagi, mida ta ei oleks pidanud nägema.
– Keegi tahtis temalt fotoaparaati ära võtta.
Kaamera värises.
– Ma ei näinud, kas teda lükati meelega…
– Aga see ei olnud õnnetus.
– Ja mina… kartsin tõtt öelda.
Video katkeb siinkohal.
Pikalt ei öelnud keegi midagi.
– Kes te olete? – küsisin lõpuks.
Noor naine hingas sügavalt sisse.
– Tema vend abiellus aastaid hiljem.
– Mina olen tema tütar.
Tundsin, nagu oleksin taas seitsmeteistkümnene.
– Miks nüüd?
– Sest mu isa suri kolm kuud tagasi.
– ENNE SURMA ÜTLES TA, ET MA PEAN TEID ÜLES OTSIMA.
– Ta kordas, et te elate kolmkümmend aastat vales.
Mõni päev hiljem läksime koos politseisse.
Vana salvestise tõttu avati juhtum uuesti.
Tekkisid vanad tunnistajate ütlused.
Üks vana kalamees tunnistas lõpuks, et nägi tüli, kuid vaikis kunagi, sest kartis mõjuka pere kättemaksu, kelle poeg sel päeval jõe ääres oli.
Kõiki detaile ei õnnestunudki enam tõestada.
Aga üks asi muutus jäädavalt.
Lily nime kõrval ametlikes dokumentides ei olnud enam kirjas „traagiline õnnetus”.
Selle asemel oli märge, et asjaolud on ebaselged ja uurimine lõpetati puudulikult.
Kui lahkusime politseist, ulatas noor naine mulle väikese ümbriku.
– Ka selle hoidis mu isa alles.
Sees oli kolletunud foto.
Me seisime Lilyga jõe ääres.
Tagaküljel tema käekiri.
„Kui elu meid kunagi eri teedele viib, loodan, et leiad mu kunagi uuesti.”
Ma arvasin kolmkümmend aastat, et kõige raskem on kaotus.
Sel päeval sain aru, et mõnikord kestab vale kauem kui lein ise.
Ja tõde, isegi kui see tuleb hilja, suudab lõpuks sulgeda elu jooksul lahti jäänud haava.
