Kui ma kooli jõudsin, ootasid direktor ja koolipsühholoog mind juba kabinetis.
Uks sulgus minu järel.
– Palun rahunege, – alustas direktor. – Emma on praegu turvalises kohas.
– Milles siis asi on? – küsisin väriseval häälel.
Koolipsühholoog ohkas sügavalt.
– Viimastel nädalatel oleme mitme lapse puhul märganud ühesugust käitumist. Nad lähevad koju ja püüavad meeleheitlikult kooli enda küljest „maha pesta“.
– Miks?
– Sest keegi on neile sisendanud, et nad on räpased.
SELgus, ET ÜKS KOOLI UUTEST TÖÖTAJATEST ALANDAS LASTE KORRALIKULT JA KORDUVALT. KUI KEEGI SAI VAHETUNNI AJAL MUDALASEKS, SAI VÄRVI KÄTELE VÕI TEMA RIIDED MÄÄRDUSID, ALANDAS TA TEDA KÕIGI SILME ALL.
„Korralik laps on alati puhas,“ kordas ta neile.
Emma hakkas seda päev-päevalt üha tõsisemalt võtma.
Ta ei pesnud enam ainult käsi.
Talle tundus, et ta peab duši all käima seni, kuni ta on „hea“.
Sel päeval läks tema seelik õues katki.
Ta kartis nii väga, et ka mina temas pettun, et lõikas kahjustatud osa ära ja proovis tükke äravoolust alla lasta.
MA LIHTSALT KALLISTASIN TEDA.
Mõne sekundi pärast puhkes ta nutma.
– Ema… ma arvasin, et kui ma olen räpane, siis sa ei armasta mind enam samamoodi.
Suutsin vaevu pisaraid tagasi hoida.
– Emma, vaata mulle otsa, – ütlesin. – Riideid saab pesta. Plekid kaovad. Aga sina ei pea kunagi minu armastust välja teenima sellega, et oled täiuslik.
Kool uuris juhtumit kohe, mitu lapsevanemat esitasid kaebuse ning asjaomane töötaja ei tohtinud enam lastega töötada.
Mõni nädal hiljem jooksis Emma poriste jalanõudega naerdes majja.
Ta peatus ukse juures, naeratas mulle ja küsis:
– EMA… KAS MA VÕIN ENNE OMA PÄEVAST RÄÄKIDA JA ALLES SIIS DUŠI ALLA MINNA?
Kallistasin teda naeratades.
– Muidugi, mu kallis.
Sel hetkel teadsin, et lõpuks ei saada teda iga päev koju enam hirm… vaid turvatunne.
