Keldriukse ukse ees seisin mitu minutit liikumatult.
Mu abikaasa oli endiselt telefoniliini teises otsas.
– Ütle mulle, mis selles kotis on – nõudsin.
– Vaata enne.
Lükkasin vana kapi kõrvale.
Selle taga oli must spordikott. Kui selle välja tõmbasin, oli see üllatavalt raske.
Avasin selle.
Ma ei leidnud sealt raha ega relvi.
Lasteriided.
Konservid.
Taskulamp.
Sularaha.
Meie tähtsate dokumentide koopiad.
Ja käsitsi joonistatud kaart, mis viis meie majast ühe mahajäetud jahimajani.
– Sa kavatsesid meie pojaga põgeneda? – küsisin värisedes.
– Mitte sinu eest.
MU ABIKAASA RÄÄKIS, ET TAL ON JUBA KUUDE TÕSINE KONFLIKT OMA TÖÖJUHIGA. EHITUSOBJEKTIL MÄRKAS TA, ET ETTEVÕTE KASUTAB ÜHE KOOLI RENOVEERIMISEL KVALITEEDIVAHENDITEST HALVEMAID MATERJALE, SAMAL AJAL KUI DOKUMENTIDES ARVESTATI KALLIMAD JA OHUTUD TOOTED.
Ta tegi fotosid.
Kopeeris dokumente.
Seejärel teatas juhtumist anonüümselt.
Kuid keegi tundis ta ära.
Alguses saabusid ainult ähvardavad sõnumid.
Siis jälitas võõras auto teda mitu päeva kuni koduni.
Ühel õhtul nägi mu abikaasa, kuidas keegi pildistas meie poega tema lasteaia ees.
– MIKS SA MULLE EI RÄÄKINUD? – KÜSISIN.
– Sest ma teadsin, et sa hakkad kartma. Arvasin, et saan sellega üksi hakkama.
Kahvleid oli vaja sellepärast, et jahimajas ei olnud söögiriistu. Mu abikaasa ütles meie pojale mänguliselt, et ta koguks „salajaseks telkimiseks” mõned kahvlid kokku, et ta ei kardaks, kui meil tuleb järsku lahkuda.
Kuid laps ei kogunud ainult mõnda.
Igal õhtul peitis ta ära veel ühe kahvli, sest arvas, et mida rohkem neid on, seda turvalisemalt me end tunneme.
– Kus sa praegu oled? – küsisin.
Mu abikaasa ei vastanud kohe.
Siis kuulsin taustal ukse paugatust ja meeste hääli.
– POLITSEIS – ÜTLES TA LÕPUKS. – TEGIN TÄNA TUNNISTUSE. PROKURÖRI SÕNUL VÕIDAKSE JUHID HOMMIKUKS KINNI PIDADA, KUID SENI EI TOHI MA KOJU MINNA.
Siis sain aru tema viimasest lausest.
Nad ei tahtnud teda vahistada.
Teda hoiti tunnistajakaitse all, kuni läbiotsimised olid tehtud.
Järgmisel varahommikul saabusid meie majja politseinikud.
Mitte selleks, et meid ära viia, vaid selleks, et meie juurde jääda.
Mu abikaasa tuli koju alles pärastlõunal.
Meie poeg jooksis talle paljajalu vastu.
– ISSI! EMA LEIDIS KAHVLID ÜLES!
Mu abikaasa laskus tema ette põlvili.
– Ma tean, semu. Vabandust, et palusin sul saladust hoida.
Laps küsis nuttes:
– Siis me ei pea enam ära minema?
– Ei. Ja sa ei pea minu pärast enam kunagi emme eest midagi varjama.
Uurimine kestis kuid.
Mitu juhti vallandati, kahe vastu esitati süüdistus ning kooli renoveerimine kontrolliti uuesti üle. Mu abikaasa kaotas töö, kuid sai hiljem teises ettevõttes uue töökoha.
MEIE USALDUS EI TAASTUNUD AGA ÜHE PÄEVAGA.
Olin tema peale vihane, sest ta oli mind otsustest kõrvale jätnud.
Lõpuks mõistis ka tema, et vaikimine, mida ta oli pidanud kaitsmiseks, seadis tegelikult meie perekonna ohtu.
Sel õhtul võtsime koos madratsi alt kahvlid välja.
Meie poeg luges need kõik üle.
Neid oli kolmkümmend seitse.
Ühe jätsime alles.
Mitte hirmu meenutuseks, vaid hoiatuseks.
