Ärkasin täna hommikul kell 3:12, Abby rinnal magamas ja Talia mu reide tagumas, nagu oleks tal une vastu isiklik vimm.
Kella seitsmeks kirjutasin juba ostunimekirja lastearsti infolehe tagaküljele.
Mähkmed.
Lõhnatud niisked salvrätikud.
Piimasegu.
Mähkmelööbe kreem.
Kohv.
Tõmbasin sõnale „kohv“ kaks joont alla.
Karl tuli sisse särki nööpides, puhas ja väljapuhanud. „Kas meil on tõesti kõike seda vaja?“
Olin olnud üleval alates 3:12-st, Abby rinnal magamas.
Vaatasin nimekirja.
„Kui sa just pole tüdrukuid õpetanud öösel söömata jätma ja mähkmeid mitte kasutama — siis jah, on küll.“
Ta kortsutas kulmu. „Sa teed alati nalja, kui asi puudutab raha.“
„Ei. Ma teen nalja siis, kui püüan mitte kraanikausi ees karjuda.“
Abby piiksatas. Talia vastas kogu oma kehaga.
Karl ohkas. „Kulud lähevad kontrolli alt välja.“
„Need on beebid.“
„Väga kallid beebid.“
Pöördusin aeglaselt tema poole. „Vaata ette.“
„Sa teed alati nalja, kui asi puudutab raha.“
—
Kui me last planeerisime, leppisime kokku, et ma jätan mõneks ajaks töö hambaravikabinetis. Ühe lapse hoid maksaks ära poole mu palgast.
Siis aga naeratas ultraheli tehnik esimesel visiidil ja ütles: „Noh, meil on siin kaks südamelööki.“
Ma nutsin paberkattega uuringulaual. Ka Karl naeratas, aga tema naeratus tuli hilja ja kadus kiiresti.
Pärast Abby ja Talia sündi muutus ta väikeste, kuid teravate viiside kaudu.
„Veel üks pudel?“
„Jälle salvrätikud?“
„Kui palju mähkmeid kaks beebit üldse kasutada saavad?“
Vastus oli alati: rohkem, kui talle meeldis.
Ka Karl naeratas, aga tema naeratus tuli hilja ja kadus kiiresti.
—
Laupäeval läksime koos poodi.
Lükkasin käru, kus mõlemad turvahällid sees olid, ja Karl vaatas oma telefoni.
„Kas sa saad piimasegu võtta?“ küsisin.
Ta vaatas riiulit, nagu oleksid karbid kirjutatud salakeeles. Sirutasin käe temast mööda ja võtsin kaks pakki.
Kassas hakkas Talia nutma, Abby pillas oma luti maha ja mu selg praksatas, kui kummardusin seda üles võtma.
Kassapidaja Tasha naeratas lahkelt.
„Kaksikud? Mu õel on kaksikud.“
„Palun ütle mulle, et see läheb lihtsamaks,“ ütlesin.
„See läheb lihtsalt teistsuguseks,“ vastas ta.
Siis ilmus summa: 121,77 dollarit.
Karl kangestus. „Miks see nii kallis on?“
„Sest me ostsime süüa, salvrätikuid, piimasegu ja mähkmeid.“
Ta hakkas kotte läbi vaatama ja tõstis ühe paki üles. „Võta see ära.“
Tasha kõhkles. „Mähkmed?“
„Jah. Võta need ära.“
Mu nägu lõi õhetama. „Karl, neil on neid vaja.“
„Miks see nii kallis on?“
Ta ei vaadanud mulle otsa. „Siis mine tagasi tööle ja osta endale ise, mida tahad.“
Kassa ümbrus jäi vaikseks. Tasha eemaldas mähkmed. Maksin ülejäänu värisevate kätega.
—
Autos nutsid mõlemad tüdrukud.
Karl sõitis, nagu poleks midagi juhtunud.
„Ma üritan sulle vastutust õpetada.“
Vaatasin kahte turvahälli tagaistmel. „Millisele neist peaksin siis mähkmete panemise lõpetama?“
Ta pigistas rooli. „Ära vääna mu sõnu!“
„Ma ei vääna neid. Ma lihtsalt kordan neid.“
„Ära vääna mu sõnu!“
—
Kodus söötsin kõigepealt Abbyt, samal ajal kui Talia oma kiiges karjus.
Karl lajatas poekotid letile. „Noh? Otsid juba tööd?“
Ajasin Abby röhitsema. „Jah. Aga mul on üks tingimus.“
Ta ohkas. „Nii, hakkab pihta.“
Võtsin Talia sülle. „Enne kui ma tööle tagasi lähen, hoolitsed sa terve nädalavahetuse mõlema tüdruku eest täiesti üksi.“
„Ainult nii palju?“ ta naeris. „Sobib.“
„Sa ei helista mu õele. Sa ei vii neid oma ema juurde. Ja sa ei teeskle, nagu üht beebit poleks olemas.“
Tema naeratus muutus jäigaks. „Ma oskan oma laste eest hoolitseda.“
Vaatasin üle Talia pea. „Sa ei lihtsalt ‘hoia’ lapsi, kelle sa oled saanud. Sa kasvatad neid.“
Siis avasin meie pere grupivestluse.
„Ära vea teisi inimesi meie abielusse sisse,“ sisistas Karl.
Kirjutasin:
„Karl arvab, et ta peaks vastutama ainult ühe beebi eest. Kuna Abby ja Talia on kaksikud, võin ma varem tööle tagasi minna. Sel nädalavahetusel hoolitseb tema mõlema tüdruku eest.“
Andsin talle telefoni. „Seleta ära.“
Tema nägu läks kahvatuks.
—
Järgmisel laupäeval lahkusin kodust oma koti, rinnapumba ja rahuga.
Karl hoidis Abbyt kohmakalt süles, samal ajal kui Talia oma kiiges nuttis.
„Kus puhtad pudelid on?“
„Kapis kraanikausi kõrval.“
„Millises kapis?“
„Selles, mida sa iga päev kohvi jaoks avad.“
Suudlesin tüdrukuid. „Helista ainult päris hädaolukorras, mitte sellepärast, et sa ei tee nende nutul vahet.“
Lahkusin kodust oma koti, rinnapumba ja rahuga.
—
Lõunaks oli mul seitseteist vastamata kõnet.
„Nad ei lõpeta nutmist!“
„Kas nad sõid?“
„Sõid… võib-olla üks neist sõi kaks korda. Ma ei tea.“
„Neil on eri värvi riided seljas, Karl.“
Mu õde Renee istus minu vastas puutumata tee ees.
„Vaata rohelist märkmikku külmkapi kõrval.“
„Nad ei lõpeta nutmist!“
Ta jäi vaikseks. „Seal on märkmik?“
„Jah. Ma ütlesin sulle kaks korda.“
Kell 15:40 saatis ta sõnumi:
„Kus varumähkmed on?“
Vastasin:
„Poes. Mäletad?“
Renee naeris vihaselt. Ometi saatsin järgmise vastuse:
„Koridori kapis, ülemisel riiulil. Tüdrukutele. Mitte sulle.“
„Ma ütlesin sulle kaks korda.“
—
Pühapäeval rikkus ta reeglit ja helistas oma emale.
Deborah helistas mulle. „Miks mu poeg on üksi kahe nutva beebiga?“
„Sest need on tema lapsed.“
„Abielu ei ole võistlus.“
„Küsige temalt, miks ta hakkas meie tütreid nagu arvet jagama.“
Saabus vaikus. „Ma tulen sinna.“
„Hea küll.“
„Abielu ei ole võistlus.“
—
Kui tagasi jõudsin, voltis Deborah pesu. Karl istus kurnatult ja päevast räsituna, Abby rinnal ja Talia süles.
Renee tõi sisse poekoti.
„Mähkmed,“ ütles ta, „sest Karina kaitseb neid ikka veel, kui sina selle raskemaks teed.“
Vaatasin Karlile otsa.
„Kumb on üleliigne? Abby või Talia? Ütle oma emale, ütle mu õele.“
Tema suu avanes. Aga midagi ei tulnud välja.
See vaikus oligi vastus.
Häbi valgus üle tema näo.
„Ma ei tea, kuidas ma sain midagi sellist öelda.“
Deborah ulatas talle volditud beebiriided.
„Siis kuluta vähem aega selle õigustamisele ja rohkem aega selle parandamisele,“ ütlesin.
—
Järgmisel hommikul läksime uuesti poodi.
Karl lükkas käru ja pani kõigepealt mähkmed lindile.
Kaks kasti.
Siis salvrätikud.
Piimasegu.
Mähkmelööbe kreem.
Tasha tundis meid ära.
Karl maksis ja ütles: „Vabandust eelmise nädala pärast.“
—
Kodus sosistas ta: „Ma eksisin.“
Samal ööl võttis ta kell kahe öise söötmise enda peale — üks laps kummaski käes.
Mähkmed ei olnud meie abielu lõhkunud. Hetk, mil Karl unustas, et tal on kaks tütart, oleks peaaegu seda teinud.
