Noor mees astus enesekindla naeratusega laua juurde.
Ta suudles naist põsele.
Siis märkas ta naise ümarat kõhtu.
Ta tardus.
– Kas… kas see on päriselt?
Naine noogutas aeglaselt.
– Jah.
Mõneks sekundiks valitses täielik vaikus.
ENDINE ABIKAASA AINULT VAATAS.
Ta eeldas, et mees kallistab oma kihlatut.
Et ta rõõmustab.
Et ta on õnnelik.
Aga juhtus hoopis midagi muud.
Naeratus kadus tema näolt.
– Praegu? Selles vanuses?
Naine ei vastanud.
– KAS SA OLED ARSTIGA RÄÄKINUD? SA TEAD, KUI RISKANTNE SEE ON?
Endine abikaasa nõjatus rahulikult toolile.
Nüüd algas õppetund, mida naine oli tahtnud talle näidata.
Noor mees hakkas närviliselt käsi väänama.
– Aga… mis saab reisist?
– Millisest reisist? – küsis naine.
– Maldiividest… uuest korterist… sportautost…
Naine vaatas teda vaikides.
– MIDA SA SELLEGA MÕTLED?
– No… laps maksab ju tohutult palju. Ilmselt peame kõik uuesti läbi mõtlema.
Endine abikaasa võttis esimest korda sõna.
– Ma arvasin, et sina tahtsid nii väga last.
Noor mees naeris kohmetult.
– Muidugi… lihtsalt… mitte niimoodi.
– Kuidas sa seda mõtled?
– No… nüüd saab elu ju hoopis teistsuguseks.
NAINE VÕTTIS AEGLASELT VÄLJA OMA TELEFONI.
Ta vajutas ainult ühte nuppu.
Salvestus oli kogu vestluse algusest peale lindistanud.
– Miks sa seda teed? – küsis mees.
– Sest sa ütlesid nädalaid, et kui ma sind tõeliselt armastan, pean ma sulle lapse sünnitama.
– Ma lihtsalt…
– Aga nüüd, kui sa arvad, et see tõesti juhtus, huvitavad sind ainult auto, puhkus ja raha.
Mehe nägu muutus täiesti kahvatuks.
SIIS TÕUSIS NAINE NAERATADES PÜSTI.
Ta võttis mantli seljast.
Ja üheainsa liigutusega eemaldas ta kleidi alt silikoonist kõhu.
Kogu restoran vaatas jahmunult.
– See ei olnud rasedus.
– See oli sinu viimane võimalus.
Noor mees lihtsalt seisis.
Ta ei leidnud sõnu.
NAINE PANI TEMA ETTE KIHLASÕRMUSE.
– Nüüd olen ma kindel, et sa ei armastanud mind.
– Sa armastasid hoopis seda elu, mida sa minu kõrval ette kujutasid.
Endine abikaasa tõusis püsti.
Ta ei irvitanud.
Ta ei naernud.
Ta lihtsalt avas naisele ukse.
Välja minnes ütles naine vaikselt:
– Aitäh.
– Mille eest?
– Selle eest, et seisid ka täna minu kõrval, kui ma kedagi tõeliselt vajasin.
Mees naeratas.
– Pärast kahtkümmet viit aastat kestnud abielu oskan ma seda ikka veel.
Nad ei võtnud teineteisel käest kinni.
Nad ei suudelnud.
Nad lihtsalt kõndisid kõrvuti õhtusel tänaval.
