Emma keha kangestus.
Mehe silmad olid avatud.
Tõesti avatud.
Pärast kolme aastat.
Kogu palat jäi liikumatuks.
Monitoride kiire piiksumine täitis õhu.
– Kutsuge kõik! – hüüdis üks arstidest.
Reedi perekonna liikmed kiirustasid voodi ümber.
MÕNED NUTSID.
Teised seisid šokis.
Aga Alexander Reed ei pööranud neile tähelepanu.
Vaid Emmale.
Kogu aeg Emmale.
Õde ei suutnud peaaegu hingatagi.
– Härra Reed… kas te kuulete mind?
Mees noogutas aeglaselt.
SEE LIIGUTUS OLI VAEVUMÄRGATAV.
Ometi oli see justkui maavärin, mis raputas tuba.
– Emma… – sosistas ta.
Naine võpatas.
– Kust te teate mu nime?
Pereliikmed vaatasid üksteisele otsa.
Arstid tardusid.
Aleksandri kuivad huuled värisesid.
– SEST MA KUULSIN.
Toas valitses surmvaikus.
– Mida te kuulsite?
– Kõike.
Emma astus peaaegu tahapoole.
– See on võimatu.
– Ma kuulsin, kui sa mulle ette lugesid.
Naise silmad täitusid pisaratega.
– MA KUULSIN, KUI SA NUTSID.
Tema hääl oli nõrk.
– Ma kuulsin, kui sa ütlesid, et oled üksi.
Emma süda tõmbus krampi.
Kolme aasta jooksul oli ta temaga rääkinud.
Ta oli talle saladusi rääkinud.
Asju, mida ta polnud kellelegi teisele öelnud.
Ta arvas, et räägib inimesega, kes ei saa kuulda.
AGA NÜÜD SELGUS, ET KÕIK TA SÕNAD OLID TEMANI JÕUDNUD.
Aga Alexander ei lõpetanud.
Tema pilk libises Emma kaelale.
Selle vana kaelakee peale.
– Kust sa selle said?
Emma puudutas seda instinktiivselt.
– Selle?
– Jah.
NAINE NEELAS RASKESTI.
– See on mul lapsepõlvest saadik.
Alexander kahvatus.
Pere vanem liige astus šokis ette.
– Ei…
– Mis on? – küsis Emma.
Vana naine osutas väriseva käega kaelakeele.
– See medaljon kuulub Reedi perekonnale.
EMMA NAERATAS.
Närviliselt.
– See on naeruväärne.
– Ei ole.
Aleksandri silmad täitusid pisaratega.
– Mu isa lasi selle teha.
Naise peas läks kõik segamini.
– See on võimatu.
– KES SULLE SELLE ANDIS?
Emma kõhkles.
– Mu kasuema.
– Ja mida ta ütles?
– Et naine jättis mind beebina kiriku ette.
Toas ei liikunud keegi.
Alexander sulges silmad.
Justkui võideldes vana mälestusega.
SEEJÄREL AVAS TA NEED UUESTI.
– See naine oli minu õde.
Emma vajus peaaegu kokku.
– Mida?
– Ta kadus kakskümmend aastat tagasi.
Üks Reedi perekonna liige hakkas nutma.
– Me otsisime teda igal pool.
Emma ei suutnud seda mõista.
– TE ÜTLETE…
– Ma ütlen, et on võimatu, et sa sattusid siia juhuslikult.
Naine hakkas värisema.
– See on hullumeelsus.
– Ei.
Alexander vaatas aeglaselt oma perekonda.
– Ja veel midagi.
Tema nägu muutus kõvaks.
ESIMEST KORDA OLI TEMAS NÄHA MEEST, KES OLI KUNAGI JUHTINUD TERVEID ETTEVÕTTEID.
– Mu õnnetus ei olnud õnnetus.
Toas ahhetasid mitmed inimesed.
– Mida te mõtlete?
– Ma kuulsin asju.
– Sa olid koomas – ütles üks sugulastest.
– Ma ei olnud täielikult ära.
Aleksandri pilk kinnistus tema onupojale.
MEES KAHVATUS ÄKKI.
– Ma kuulsin, kui sa aktsiatest rääkisid.
– Alex…
– Ma kuulsin, kui sa ütlesid, et oleks parem, kui ma kunagi ei ärkaks.
Tuba plahvatas.
Karjumine.
Pisarad.
Keelamised.
Süüdistused.
Onupoeg püüdis põgeneda.
Aga oli juba liiga hilja.
Järgnevatel nädalatel algas uurimine.
Välja tulid vanad tõendid.
Rahalised liikumised.
Salajased sõnumid.
Tunnistajad.
JA LÕPUKS TÕESTATI, ET ALEKSANDRI AUTO OLI TÕESTI MANIPULEERITUD.
Perekond lagunes.
Ettevõte vapustus.
Aga juhtus ka midagi muud.
Midagi, mida keegi ei oodanud.
Alexander palus iga taastusravi päeva lõpus esimeseks külastajaks alati sama inimest.
Emmat.
Mitte enam sellepärast, et naine teda hooldas.
VAID SEST TA OLI AINUS INIMENE, KES JÄI TEMA JUURDE KA SIIS, KUI KÕIK TEISED LOOBUSID.
Ja Emma mõistis esimest korda elus midagi.
Mõnikord ei selgu elu suurimad saladused siis, kui keegi kaob.
Vaid siis, kui ta lõpuks ärkab.
