Kõik, mida ma tahtsin, oli rahulik mesinädalate reis. Ainult kaks nädalat vaikust, lähedust ja minu uus abikaasa. Kuid kui tema ema ilmus kutsumata kohale ja keeldus lahkumast, varises kõik kokku. Püüdsin jääda viisakaks. Püüdsin olla kannatlik. Aga mõned naised ajavad headuse nõrkusega segamini…
Meie mesinädalad pidid olema kaks nädalat Floridas. Need pidid tähendama pehmeid hommikuid, ookeanituult ja küünlavalgel söödud mereande.
Olin iga detaili läbi mõelnud. Olin kaasa pakkinud päikesekreemi, siidise öösärgi ja pehmete kaantega armastusromaani, mida olin just selleks puhuks hoidnud.
Selle asemel sain kaasa oma ämma, Giselle’i.
Olin iga detaili läbi mõelnud.
Reisi teisel hommikul hiilisin hommikumantlis ukse juurde, oodates toateenindust. Selle asemel seisis mu ees Giselle, naeratus näol, tohutu päikesekübar peas ja kohver käes.
„Tere, kallis,“ ütles ta elavalt. „Tulin sinu ja Bryaniga lõõgastuma!“
Enne kui jõudsin midagi öelda, astus ta tuppa, nagu kuuluks see talle.
„Tulin sinu ja Bryaniga lõõgastuma!“
„Kes seal on, Marie?“ hüüdis Bryan mu selja tagant, voodil bokserites laiali.
„Sinu ema,“ ütlesin, kui me mõlemad talle lähemale liikusime.
„Ei. Ei, ta ei pidanud siin olema,“ ütles Bryan, tõmmates käega üle näo.
„Ma hoian eemale, lapsed,“ hõikas Giselle rõõmsalt diivanilt. „Te ei märkagi, et ma siin olen.“
„Kes seal on, Marie?“
See oli vale.
Kõikjale, kuhu me läksime, järgnes Giselle meile nagu arvamusega vari.
Ta „sattus juhuslikult“ meiega koridoris kokku, liitus meie hommikusöögiga ilma kutseta ja ilmus basseini äärde oma neoonkübaraga, mida oleks võinud kosmosest näha. Mingil moel suutis ta alati meie kõrvale õhtusöögile istuda, kord isegi lehvitas ta kelnerile keset meie broneeringut.
„Me oleme kõik koos, kallis!“
Ja veel midagi? Kommentaarid ei lõppenud.
See oli vale.
„Oh, Marie, kas sa tellid jälle pastat? Süsivesikud on pärast 30. eluaastat kehale nii rasked.“
Õhtusöögil sirutas ta käe veinikaardi poole, siis vaatas Bryani.
„Sa pole mulle kunagi öelnud, et tal tätoveeringud on, poeg. Sulle on alati meeldinud veidi rohkem klassiga tüdrukud. Mis juhtus?“
Jäin rahulikuks. Hammustasin põse sisekülge ja lasin vaikusel raske töö ära teha.
„Oh, Marie, kas sa tellid jälle pastat?“
Sel ööl läksin telefon käes rõdule ja vajutasin häälmärkme salvestama. Sellest oli juba harjumus saanud.
„Kui ma midagi ütlen,“ sosistasin. „Siis olen mina kurjategija. Mina olen hüsteeriline uus naine, kes ei suuda taluda natukest perega veedetud aega.“
Mu selja taga lükkas Bryan ukse lahti. Ta ulatas mulle klaasi veini ja toetus käsipuule.
„Kui ma midagi ütlen. Siis olen mina kurjategija.“
„Ta on vana,“ ütles ta vaikselt. „Ja ta armastab mind. See on kõik. Ma vannun.“
„Miks mul siis on tunne, et ta üritab mind kõrvale tõrjuda?“
„Ta läheb neljapäeval ära. Ostsin talle pileti. Lihtsalt… pea veel natuke vastu, kallis. Palun.“
Vaatasin teda, seda vaikset vabandust tema näos.
„See on kõik. Ma vannun.“
„Ma püüan,“ ütlesin lõpuks, pigistades klaasi tugevasti. „Aga mul on tunne, et ma kaotan sind tükkhaaval. Ja tema naeratab samal ajal, kui see juhtub.“
Neljapäev saabus, kuid Giselle ei lahkunud.
Viisime tema kohvri koos välja, Bryan rääkis närviliselt, samal ajal kui Giselle pigistas oma käekotti, nagu astuks ta takso, mitte lennujaama suunduva auto peale, vaid jahile.
„Mul on tunne, et ma kaotan sind tükkhaaval.“
Kui juht väljus, et aidata, ahhetas ta äkki ja vaarus tagasi.
„Mu jalg!“ karjus ta, haarates reiest kinni, nagu oleks teda tulistatud. „Ma kuulsin, kuidas miski raksatas – ma ei saa liikuda!“
Ta vajus aegluubis kõnniteele. Kohvrid kukkusid ümber ja tema päikesekübar lendas tänavale nagu signaalrakett.
„Ema? Mis juhtus?! Kas sinuga on kõik korras?“ küsis Bryan, kükitades tema kõrvale.
„Ma kuulsin, kuidas miski raksatas – ma ei saa liikuda!“
„Ma väänasin midagi välja,“ ägas ta. „See teeb kohutavalt haiget. Oh, kallis, aita mind. Palun ära lase neil mind ära viia!“
„Niisiis, kas ta läheb lennujaama?“ küsis juht segaduses, vaadates meie vahel edasi-tagasi.
„Ilmselgelt mitte,“ sisistas Giselle. „Ütle talle, et ta ära läheks.“
Pakkusime, et viime ta erakorralisse või kutsume hotelli arsti, kuid ta tõrjus meid eemale nagu märter.
„Ei, ei. Mul on lihtsalt vaja natuke jääd ja puhkust,“ ütles Giselle, käsi dramaatiliselt laubal. „Homme olen korras.“
„Ütle talle, et ta ära läheks.“
„Tal on valus,“ ütles Bryan. „Me mõtleme midagi välja.“
**
Bryan aitas oma emal voodisse heita ja tõstis tema jala ettevaatlikult padjale.
„Sind peab keegi üle vaatama,“ ütles ta. „Siin on meditsiiniõde. Võib-olla isegi arst.“
„Ei!“ ütles Giselle teravalt. „Need kohad on mikroobe täis. Mul on lihtsalt puhkust vaja.“
„Me mõtleme midagi välja.“
„See ei võta kaua aega. Me võime kellegi kutsuda…“
„Bryan,“ katkestas ta, huuled peaaegu värisemas. „Palun ära sunni mind istuma külmas ruumis võõrastega, kes mind torgivad. Mul on oma poega vaja.“
„Kui halvemaks läheb, siis lähme,“ ütles ta kurnatud ilmega.
„Ei lähe. Ma luban.“
**
„Mul on oma poega vaja.“
Sel ööl algas kelluke — sõna otseses mõttes. Väike kelluke, mille ta oli sahtlist leidnud ja millega helistas iga kord, kui midagi tahtis.
Hommikuks olin ma tema teenija, õde ja emotsionaalne märg lapp, samal ajal kui me kõik teesklesime, et oleme puhkusel.
„Marie!“ hüüdis ta diivanilt. „Ma tahan oma kreemi. See on kohvris. Sinine – ei, teine sinine! Kas sa oled alati nii aeglane?!“
Hingasin sisse.
„Kas sa oled alati nii aeglane?!“
Kui ma ei reageerinud piisavalt kiiresti, langetas ta hääle teatraalseks sosinaks.
„Bryan, ma ütlen seda ainult sellepärast, et armastan sind… aga ta on halvim valik, mille sa üldse teha said. Kõige hullem! Sa oleksid võinud abielluda kellegagi, kellel on klassi.“
Mu abikaasa ohkas ja hõõrus oimukohti.
„Kas te võiksite lihtsalt… praegu mitte seda teha?“
Ma ei vastanud. Läksin kohviga välja ja vaatasin ookeani. Isegi paradiis tundus mulle puurina.
„Ta on kõige hullem!“
Järgmisel hommikul tulin duši alt välja ja tardusin ukseavas. Giselle kükitas kapi juures ja tuhnis minu kosmeetikakotis.
„Otsin lihtsalt Tylenoli,“ ütles ta rahulikult, isegi ehmumata. „Sa peaksid oma asjad paremini korda panema. Ma oleks peaaegu võtnud sinu meigieemalduslapid hemorroidisalviks.“
Ta naeris valjult. Mina mitte.
Giselle tuhnis minu kosmeetikakotis.
Mu märjad juuksed kleepusid õlgade külge, kui seisin seal, rätik ümber keha, süda peksmas korraga ilma põhjuseta ja kõigil põhjustel.
„Järgmine kord,“ ütlesin rahulikult, „lihtsalt… küsi, Giselle.“
Ta viipas käega.
„Oh, ära ole nii tundlik, Marie. Me oleme pere.“
See oli hetk, mil miski murdus. Mitte valjult, mitte plahvatusega, aga lõplikult.
Ma ei karjunud. Ma ei nutnud. Istusin lihtsalt voodi servale, võtsin telefoni ja helistasin vastuvõttu.
„Tere, kas meie sviidile on määratud meditsiiniõde?“ küsisin.
Vastuvõtutöötaja hääl oli viisakas, kuid segaduses.
Ma ei nutnud.
„Jah, proua. Teie toast on viimastel päevadel tehtud mitu tervisekontrolli päringut.“
„Mina ei ole neid teinud.“
„Kas soovite, et saadaksime kellegi praegu?“ küsis ta.
Vaatasin Giselle’i, kes lebas diivanil ja vaatas televiisorit, nagu poleks tal midagi viga, pult ja kelluke käes.
„Jah. Palun.“
Õde saabus tund hiljem. Ta oli noor, professionaalne ja naeratav, hoolimata õhus valitsevast raskusest. Tema nimi oli Sarah.
„Kas soovite, et saadaksime kellegi praegu?“
„Tere hommikust,“ ütles ta sooja naeratusega. „Meil on sellest sviidist tulnud mitu tervisemurega seotud kõnet ja tahame lihtsalt veenduda, et kõik on korras.“
„Mul on kõik korras,“ nähvas Giselle. „Ma lihtsalt puhkan. Kas see ei võiks oodata?“
„See võtab ainult minuti,“ ütles Sarah rahulikult. „Meie reeglite järgi peame kontrollima, kas te saate jalale toetuda. Kas te tõuseksite püsti?“
„Ma lihtsalt puhkan. Kas see ei võiks oodata?“
Mu ämm kõhkles, siis vaatas mind. Mina ei öelnud midagi.
Aeglaselt tõusis ta püsti.
Giselle ei võpatanud kordagi ega näidanud valu. Ta ajas end ühtlaselt sirgu, justkui poleks midagi juhtunudki.
„Sa tõid selle naise siia mind alandama?“ sisistas ta mulle.
Aeglaselt tõusis ta püsti.
Olime vestluse ajal liikunud avatud fuajeesse. Sarah tahtis näha, kuidas ta liigub.
Ma polnud seda isegi märganud, kuni tundsin tuult ja nägin kahte külalist, kes meid lifti juurest jälgisid.
Sarah jäi kogu aja professionaalseks.
„Te seisate stabiilselt, proua. See on üllatav, arvestades valu, millest te teatasite.“
Hotelli juhataja saabus kaust käes, näoilme loetamatu.
„Te seisate stabiilselt, proua.“
„Meil on teie sviidist mitu teadet,“ ütles ta. „Ilma meditsiinilise kinnitusteta peame arvele lisama vahejuhtumi tasu. Kui selgub, et teated olid valed…“
„Kas te süüdistate mind valetamises?“ sisistas Giselle.
Sarah kergitas lihtsalt kulmu.
„Te seisate püsti. Nähtavaid valumärke pole. See on… ebatavaline.“
„Kas te süüdistate mind valetamises?“
Juhataja ei liigutanud.
„Me märgime tänase juhtumi üles. Ja kui tuleb veel teateid ilma tõenditeta, kutsutakse turvameeskond.“
See oli karma esimene löök. Kaks olid veel tulemas.
**
Hiljem toas liikusin vaikselt. Ma ei tahtnud rääkida. Bryan proovis.
„Ma ei teadnud, mida teha,“ ütles ta. „Ta on mu ema.“
See oli karma esimene löök.
„On küll,“ ütlesin külmalt, riideid kokku voltides. „Aga mitte nii, nagu sina arvad.“
Ta lahkus järgmisel päeval – vaikne, kangestunud ja mulle otsa vaatamata.
Arvasin, et sellega on kõik.
Kuid kaks päeva pärast koju jõudmist helises telefon.
„Bryan,“ ütles ta magusalt. „Ma ei saa ikka veel oma korteris treppidega hakkama. Ainult kuni ma paremaks saan?“
Arvasin, et sellega on kõik.
„Ainult mõneks päevaks,“ ütles Bryan mulle otsa vaadates – süü silmis.
Lahkusin toast. Jälle.
Aga seekord teadsin: see polnud lõppenud. Üldse mitte.
**
Meie põrgukuu ei alanud mesinädalatel — see algas kohe pärast neid. Siis, kui Giselle end külalistetuppa sisse seadis, väites, et ei saa treppidest üles minna, ja hakkas oma väikest kellukest helistama nagu kuninganna.
Ma teadsin, et see polnud läbi.
„Marie!“
„Marie, supp on liiga soolane!“
„Marie, kus on see padi, mis mulle meeldib? Ei, mitte see! Kõva! Ole ettevaatlik, tüdruk!“
Ta „unustas“, kumb jalg vigastatud oli. Ta unustas kargud, kui külalised tulid, ja tegi majas tüütuid asju – näiteks sättis minu maitseained ümber, kui olin tööl.
„Marie!“
Ta luges isegi mu päevikut ja ütles Bryanile, et tegi seda, sest „muretseb“ minu vaimse seisundi pärast. Ta pakkus koguni, et peaksin vahetama kallimate rasestumisvastaste tablettide vastu.
Hakkasin oma magamistoa ust lukustama, kui välja läksin.
Aga Bryani nõbu Molly külastuse õhtul — siis lagunes kõik laiali.
Olime just õhtusöögi lõpetanud. Valasin veini, kui Giselle tõusis salvrätikut võtma — kiiresti, kergelt ja kasutades valet jalga.
„See oli sinu vasak jalg,“ kordas Molly, seekord valjemalt.
Giselle’i naeratus tõmbles. „See paraneb.“
Bryani pilk tõusis — terav ja segaduses.
Molly vaikis. Kuid midagi ruumis muutus.
„See paraneb.“
Ootasin, kuni nõud olid ära viidud ja jäime kööki kahekesi.
„Ma olen läbi,“ ütlesin järsult. „Ta peab lahkuma.“
„Ma tean,“ ütles ta. „Helistasin tädi Lydiale. Ta võtab ta enda juurde. Pilet on ostetud.“
„Millal?“
„Reedel.“
„Miks mitte homme?“ küsisin talle silma vaadates.
„Ta peab lahkuma.“
„Sest… see oli kõige odavam pilet. Ja sest ma broneerisin meile ka nädalavahetuse ainult kahekesi. Ilma telefonita, ilma süütundeta, ilma mu emata.“
Noogutasin aeglaselt. Ma ei naeratanud. Veel mitte.
Reede hommikul ei oodanud ma tema kellukest. Pakkisin tema asjad kokku. Viisin kohvri ise tänavale.
Giselle vaatas Bryani, nagu ootaks, et ta mind peataks. Ta ei teinud seda.
Ma ei naeratanud. Veel mitte.
„Sul on kaks tervet jalga, Giselle. Sa oled kuu aega valetanud ja mina lasin sel juhtuda, sest mu abikaasa tundis sinu ees süüd. Ta arvas, et võlgneb sulle midagi. Saa ise hakkama.“
Ta ei jätnud hüvasti.
Bryan avas takso ukse ja ütles selle lõpuks välja.
„Ema, sa lähed Lydia juurde. Sa ei tule meie koju tagasi.“
„Ta tundis sinu ees süüd.“
Kui takso minema sõitis, läksin sisse, avasin garderoobi ja võtsin välja oma siidise öösärgi. Pakkisin kaasa ainult hädavajaliku.
Me ei läinud kaugele. Ainult vaiksesse metsamajakesse puude vahel. Ainult mina ja mu abikaasa, ja seekord?
Seekord lubasin endale rahu. Ja kui silmad sulgesin, ei hoidnud ma enam hinge kinni.
