PÄEV ALGAS NAGU IGA TEINE.
Daniel Hartwell astus oma mustast luksusautost välja kesklinna kontorihoone ees, siludes oma täiuslikult istuva ülikonna varrukat, samal ajal kui tema assistent kõndis tema kõrval ja luges ette päeva ajakava.
— Juhatuse koosolek kell kümme. Lõuna Chicago investoritega. Ja kõne heategevusgala asjus kell kolm — ütles ta.
Daniel noogutas kergelt, vaevu kuulates.
Kolmekümne kuueselt oli tal kõik, millest enamik inimesi vaid unistab — rikkus, mõjuvõim ja edukas tehnoloogiaettevõte, mille ta oli nullist üles ehitanud. Tema nimi ilmus ajakirjades ning tema katusekorterist avanes vaade kogu linnale.
Kuid edul oli oma hind.
Daniel oli ammu lõpetanud minevikule mõtlemise.
Eriti temale.
Vähemalt nii ta endale ütles.
Ta oli just hoone sissepääsu poole suundumas, kui vaikne hääl sundis teda peatuma.
— Palun… iga abi loeb.
Hääl oli pehme, peaaegu ebakindel.
Tavaliselt oleks ta mööda läinud. Kuid miski selles hääles pani ta ümber pöörama.
Teisel pool tänavat, äärekivil istudes, oli naine kartongist sildiga.
Tema kõrval seisid kolm väikest poissi.
Daniel kortsutas kulmu.
Nad olid umbes nelja-aastased — kõhnad, kuid puhtad, seljas kulunud joped.
Ja nad olid identsed.
Kolmikud.
Üks hoidis naisel käest kinni.
Teine klammerdus tema mantli külge.
Kolmas jälgis tänavat.
Danieli pilk tõusis aeglaselt naise näole.
Tema hing jäi kinni.
— …Emma?
Naine tõstis pea.
Hetkeks tundus ta segaduses.
Siis tundis ta ta ära.
— Daniel?
Linna müra justkui kadus.
Tema süda tõmbus valusalt kokku. Emma nägi teistsugune välja — kõhnem, kurnatud, juuksed peidetud pleekinud salli alla.
Aga see oli tema.
Emma Collins.
Naine, keda ta kunagi armastas rohkem kui midagi muud.
Naine, kelle ta viis aastat tagasi maha jättis.
Mõtlemata ületas ta tänava.
— Mis… mida sa siin teed? — küsis ta šokeeritult.
Emma langetas pilgu.
— Ma ei oodanud, et sind näen.
Poisid vaatasid teda uudishimulikult.
Üks neist küsis:
— Emme, kes see on?
Ja siis Daniel märkas seda.
Samad tumedad silmad.
Samad kulmud.
Sama lõug.
Ta vaatas teist.
Siis kolmandat.
Ja äkki ta mõistis.
Nad nägid välja täpselt nagu tema.
— Emma… kelle lapsed need on? — sosistas ta.
Naine tõmbas nad enda lähedale.
— Sinu omad.
Tema maailm peatus.
— Mida…?
— Need on sinu pojad. Kõik kolm.
Vaikus.
— Ma olin rase, kui sa lahkusid — ütles ta vaikselt. — Sain sellest teada kaks nädalat hiljem.
— Miks sa mulle ei öelnud?
— Ma proovisin. Helistasin. Kirjutasin sulle. Aga su number oli vahetatud.
Tema süda vajus.
— Minu assistent…
— Ta ütles mulle, et ma ei otsiks sind enam. Et sa ei taha minuga midagi pistmist teha.
Daniel tardus.
Kõik hakkas paika loksuma.
— Miks sa ei tulnud mind ise otsima?
— Oli juba liiga hilja… Kolmikute kasvatamine ei ole lihtne.
Üks poistest sosistas:
— Emme, mul on kõht tühi.
Danieli rind tõmbus kokku.
Siis märkas ta kõike — kulunud jalanõud, vanad riided.
— Kui kaua te nii olete elanud?
— Umbes aasta… Kaotasin töö. Siis ka kodu.
Daniel sulges hetkeks silmad.
Samal ajal kui tema elas luksuses…
Tema pojad olid tänaval.
— Te olete kodutud?
Emma noogutas.
Siis astus üks poistest ette.
— Kas sina oled meie issi?
Daniel laskus põlvili.
— Jah… olen küll.
Poiss naeratas.
— Ma teadsin. Sa näed meie moodi välja.
Daniel naeratas läbi pisarate.
Seejärel võttis ta mantli seljast ja pani selle kõige väiksemale selga.
Ta vaatas Emmat.
— Te ei jää siia enam.
— Daniel, ma ei taha haletsust…
— See ei ole haletsus.
Ta osutas poistele.
— See on minu pere.
Ta võttis telefoni välja.
Mõne minuti pärast saabus tema auto.
— Tühistage kõik mu kohtumised — ütles ta.
— Kõik?
— Kõik.
Ta avas ukse.
— Tulge.
Lapsed ronisid esimesena sisse.
Emma kõhkles… siis järgnes neile.
Kui auto liikuma hakkas, vaatas Daniel neid peeglist.
Üks oli juba magama jäänud.
Teine vaatas aknast välja.
Kolmas oli ema kaissu pugenud.
— Me läheme koju — ütles ta vaikselt.
— Koju? — küsis Emma.
— Jah. Minu juurde.
Ta sosistas:
— Sa ei pea…
Daniel raputas pead.
— Ma pean.
Ta vaatas taas poisse.
— Ma kaotasin viis aastat.
Tema hääl muutus kindlaks.
— Ma ei kaota enam ühtegi päeva.
Emma silmadesse ilmusid pisarad.
Esimest korda üle aastate — lootus.
Ja Daniel lubas endale midagi:
Ükskõik mis hinnaga…
Ta teeb tasa iga kaotatud minuti oma poegadega.
Sest mõnikord annab elu teise võimaluse.
Ja seekord… ta ei lahku.
