Öeldakse, et pulmapäev peaks olema täiuslik. Minu päev muutus kaosiks, kui mu peigmees otsustas, et minu alandamine on naljakas. See, mida mu vend pärast seda tegi, jättis kõik külalised sõnatuks.
Täna elan head elu. Tõesti.
Minu päevad on täis naeru, jalgpallitreeninguid ja õhtulaste lugusid. Kuid on midagi, mis juhtus 13 aastat tagasi ja mida ma kunagi ei unusta. See pidi olema elu kõige õnnelikum päev.
Minu pulmapäev.
Mõnikord mõtlen, kui erinev kõik oleks olnud, kui see hetk kunagi ei oleks juhtunud. Aga siis meenutan, mis järgnes, ja olen tänulik, et see juhtus.
Las ma viin sind tagasi aega, kui olin 26-aastane. Siis kõik algas.
Kohtasin Edi ühes väikeses kohvikus linna südames, kus ma armastasin oma lõunapausi ajal kirjutada. Tookord töötasin turundusassistentina ja need 30 minutit olid minu põgenemiseks tabelitest ja telefonikõnedest.
Ed käis seal iga päev ja tellis alati sama karamelli latte.
Mis mind tõeliselt paelus, ei olnud ainult tema harjumus. See oli, kuidas ta üritas ära arvata, mida ma tellin, enne kui ma midagi ütlesin.
„Las ma arvan,” ütles ta enesekindla naeratusega, „vanillitee lisakohupiimaga?”
Ta eksis iga kord, aga ei andnud alla.
Ühel teisipäeva pärastlõunal arvas ta lõpuks õigesti.
„Külm kohv, kaks suhkrut ja väike koor,“ kuulutas ta võidukalt, kui ma leti juurde jõudsin.
„Kuidas sa teadsid?“ küsisin ma üllatunult.
„Olen sind juba nädal aega jälginud,“ naeris ta. „Kas ma võin sulle selle osta?“
Ma ei teadnud, et üks tass kohvi ja võõra mehe sihikindlus viiks mind kunagi altari juurde.
Varsti pärast seda istusime väikesel aknalaual ja naersime mustikakoogikeste üle.
Ta rääkis mulle oma tööst IT-sektoris, oma armastusest vanade filmide vastu ja kuidas ta oli kuu aega kogunud julgust mulle rääkida.
Pärast seda hakkasime käima.
Ed oli hoolikas viisidel, mis tõesti tähtsustasid. Ta mäletas, et armastan päevalille, ja tõi mulle iga päev ühe õie, mitte kalleid kimpe.
Ta korraldas piknikke parki ja tõi alati mu lemmiksandwich’id.
Kui mul oli tööpäevadel raske, tuli ta mulle jäätisekarbiga ja naljadega, mis kuidagi suutsid mind naerma ajada.
Kaks aastat pani ta mind tundma, et olen maailma kõige tähtsam inimene. Mul oli tunne, et olime leidnud täiusliku paarilise.
Siis tuli ettepanek.
Käisime mere ääres päikeseloojangu ajal, rääkisime jaburdusi, kui ta äkki peatus.
Kohver oli roosakas ja oranž, vesi helkis nagu teemandid. Ed langes põlvili ja võttis välja sõrmuse, mis tabas viimaseid päikesekiiri.
„Lily,“ ütles ta õrnalt väriseva häälega, „kas sa abielluksid minuga?“
Ma ütlesin „jah“ ilma mõtlemata. Mu süda peksis nii kõvasti, et ma vaevu kuulsin tema sõnu.
Mõni nädal hiljem oli aeg tal minu peret tutvustada — mu ema ja vanem vend Ryan.
See oli test, mis tähendas mulle kõige rohkem.
Siis ei teadnud ma, et Ryan’i reaktsioon sel õhtul kajastuks kuni meie pulmapäevani.
Meie isa suri, kui me olime lapsed. Ma olin kaheksa ja Ryan oli kaheteist.
Pärast seda sai temast meie kaitsjana. Ta oli kodu mees, ilma et keegi oleks seda palunud.
Ryan ja mina oleme rohkem kui lihtsalt vend ja õde. Me oleme parimad sõbrad.
Kuid kui on tegemist meestega, kellega ma käin, on ta alati ettevaatlik. Ta jälgib, kuulab ja loeb ridade vahelt.
Sel õhtul õhtusöögil tundsin, kuidas ta uuris Edi, nagu oleks tegemist keerulise ülesandega. Ed oli võluv, naljakas ja viisakas mu ema vastu.
Kuni magustoidu ajani heitis Ryan mulle tuttava poole naeratuse.
See tähendas: „Ma kiidan heaks.“
Küpsetamine enne pulma möödus nagu tuuleiil, täis plaane.
120 külalist. Saal, kus on kõrged aknad ja kristallvalgustid. Valged roosid, valguskaunistused ja kuldsed detailid.
Kõik pidi olema täiuslik.
Pulmapäeval tundsin, nagu ma hõljuks õhus.
Ma ei teadnud, et see oleks viimane täiuslik hetk.
Mu ema nuttis esimeses reas, kui ma astusin altari poole. Ryan seisis uhkelt oma hallis ülikonnas.
Ja Ed… ta naeratas nagu maailma kõige õnnelikum mees.
Tseremoonia oli täpselt selline, nagu olin unistanud.
Siis tuli tortide lõikamise hetk.
Olin oodanud seda hetke. Kujutasin ette, kuidas me mõlemad hoiame nuga, lõikame esimese tüki, sööme üksteist ja naerame.
Ed vaatas mind kelmikalt naeratades.
„Kas oled valmis?“ küsis ta.
„Valmis,“ vastasin.
Tehtud esimene lõige.
Ja just siis, kui ma sirutasin käe taldriku suunas, haaras Ed äkki mu kaela ja lükkas mu näo otse torti.
Külalised ahmisid.
Kuulsin, kuidas mu ema hingas äkitselt sisse.
Kreem oli kõikjal — mu näol, juustes, kleidil.
Seisin seal häbistatuna.
Ed naeris.
Siis nägin oma silmanurgas liikumist.
Ryan tõusis püsti.
Tema nägu oli täis viha.
Ta ületas saali hetkega.
Enne kui Ed jõudis reageerida, haaras mu vend teda kaela ja lükkas tema näo ülejäänud torti sisse.
Aga ta ei peatunud seal.
Ta surus tema näo sügavale torti, kuni kreem kattis juuksed, näo ja kallis ülikonna.
„See on kõige lollim nali, mida suutsid välja mõelda,“ ütles Ryan valjult. „Sa alandasid oma naist kõigi ees.“
Ed üritas kreemi silmadest eemaldada.
„Kas on tore?“ jätkas vend. „Kuidas on tunne, kui su nägu on torti surutud? Kuna täpselt nii tunneb mu õde.“
Siis pöördus ta minu poole.
„Lily, mõtle hoolikalt, kas tahad oma elu elada inimesega, kes ei austanud sind.“
Ed lõpuks tõusis püsti.
„Sa rikkusid õe pulma,“ õhkas ta Ryan’ile.
Siis lihtsalt lahkus.
Ryan tuli minu juurde.
„Tule,“ ütles ta vaikselt. „Las ma sind puhastan.“
Ta saatis mind tualetti ja seisis ukse taga, kui ma üritasin kreemi juustest eemaldada.
„Ma ei lase kunagi kellelgi endaga nii käituda,“ ütles ta.
Vaatasin teda.
„Aitäh,“ sosistasin.
Aga siis tabas mind tegelikkus.
„Ma pean otsustama, kas see abielu on üldse väärt.“
Vastuvõtt jätkus ilma pruudita.
Ed tuli alles järgmisel hommikul tagasi.
Ta oli punaste silmadega ja endiselt oma ülikonnas, millele oli torti määrdunud.
Ta langes põlvili.
„Lily, ma vabandan. Kui Ryan mulle sama tegi, siis ma alles sain aru, kuidas sa end tundsid.“
Ta nutis.
„See oli rumal. Ma alandasin naist, keda ma armastan.“
Võttis aega… aga ma andsin talle andeks.
Aga Ryan? Ta jälgis teda kaua aega ettevaatlikult.
Täna, 13 aastat hiljem, elame õnnelikult.
Meil on kaks imelist last.
Ed ei unustanud õppetundi, mille mu vend talle andis tol päeval.
Ta teab, et on keegi, kes alati jälgib, kas keegi mind ei solva.
Täna räägin seda lugu, sest Ryan’il on sünnipäev.
Mõned kangelased kannavad kuube.
Minu kangelane kannab ülikonda — ja kaitseb alati oma väikest õde.
