Ma arvasin, et abiellun perekonnaga, kes oli juba kogenud oma suurimat tragöödiat. Siis üks süütu lause Danieli suurimalt tütrelt pani mind mõistma, et selles majas on midagi sügavalt valesti.
Kui hakkasin Danieliga käima, ütles ta mulle juba teisel kohtingul midagi, mis peaaegu pani mind minema.
„Mul on kaks tütart,“ ütles ta. „Grace on kuues. Emily on neljas. Nende ema suri kolm aastat tagasi.“
Ta ütles seda rahulikult, kuid tema hääles oli pinget, mida ei saanud peita.
Sirutasin käe üle laua. „Aitäh, et ütlesid.“
Tüdrukud olid kergesti armastatavad.
Ta naeratas väsinult. „Mõned inimesed kuulevad seda ja lahkuvad.“
„Ma olen ikka siin.“
Ja tõesti olin.
Tüdrukud olid kergesti armastatavad. Grace oli tark, uudishimulik ja küsis pidevalt küsimusi, nagu oleks maailm talle vastuseid võlgu. Emily oli vaiksem. Alguses peitis ta end Danieli jala taga. Kuu aega hiljem ronis ta juba minu sülle koos pildiraamatuga, nagu oleks ta mind alati teadnud.
Pärast pulmi kolisin tema koju.
Ma ei püüdnud kunagi asendada nende ema. Ma lihtsalt olin nende jaoks olemas. Teisin neile juustuvõileibu. Vaatasime joonisfilme. Kogesin koos nendega hambavalu, ebaõnnestunud loomingulisi projekte ja lõputuid teesklusmänge.
Danieliga käisime aasta, enne kui me abiellusime.
Meie pulmad olid väikesed, järve ääres. Ainult perekond. Grace kandis lillekroonit ja iga kümne minuti tagant küsis ta koogi kohta. Emily magas enne päikese loojangut. Daniel nägi välja õnnelik, aga ettevaatlik, nagu ei usuks, et õnn võib jääda.
Pärast pulmi kolisin tema koju.
See kõlas täiesti normaalselt. Seetõttu ma sellele ei mõelnud.
See oli soe ja ilus. Suur köök. Veranda, mis ümbritses kogu maja. Mänguasjad igal pool. Perekonna fotod seintel.
Ja üks lukustatud uks keldrisse.
Märkasime seda juba esimesel nädalal.
„Miks see alati lukus on?“ küsisin ühel õhtul.
Daniel jätkas nõude kuivatamist. „Ladu. Palju kraami. Vanad tööriistad, kastid, sellised asjad. Ma ei taha, et tüdrukud end vigastaksid.“
See kõlas loogiliselt. Lasin tal olla.
Ükskord leidsin Grace’i, kes istus koridori põrandal, silmitsedes uksekäepidet.
Ja siis hakkasin tähelepanema asju.
Mõnikord vaatas Grace keldri ukse poole, kui ta arvas, et keegi ei näe.
Mõnikord seisis Emily tema kõrval sekundiks ja jooksis siis kiiresti eemale.
Ükskord leidsin Grace’i, kes istus põrandal, silmitsedes lukuauku.
„Mida sa teed?“ küsisin.
Ta tõstis pilgu. „Ei midagi.“
Siis tuli päev, mil kõik muutus.
Siis jooksis ta välja.
See oli kummaline, aga mitte piisavalt, et ma oleksin skandaali algatanud.
Siis tuli päev, mil kõik muutus.
Mõlemad tüdrukud olid veidi külmetunud, nii et ma jäin nendega koju. Nad olid kurvad umbes tunni aega, siis muutusid nad lärmakaks, nohu nuuskavaks segaduseks.
„Ma suren,“ kuulutas Grace diivanilt.
„Sul on nohu,“ vastasin.
Kell lõuna olid nad juba peitust mängimas nagu väikesed tormid.
Emily aevastas teki sisse. „Mina suren ka.“
„Väga tragiline,“ ütlesin. „Joo oma mahla.“
Kell lõuna olid nad juba mööda maja ringi jooksmas nagu väikesed hullud.
„Ära jookse,“ hüüdsin.
Nemad jooksid.
„Ära hüppa mööbli peal.“
Grace karjus ülevalt: „Emily tegi seda!“
Midagi külma läbis mind.
Emily karjus tagasi: „Ma olen beebi! Ma ei tea reegleid!“
Just siis, kui ma soojendasin suppi, tuli Grace kööki ja tõmbas mind varrukast.
Tema nägu oli tõsine.
„Kas tahad tutvuda emaga?“
Ma tardusin. „Mis?“
Ta noogutas. „Kas tahad tutvuda emaga? Ta armastas ka peitust mängida.“
Minu süda hakkas kiiremini lööma.
Midagi külma läbis mind.
„Grace,“ ütlesin ma ettevaatlikult, „mida sa mõtled?“
Ta kortsutas kulmu. „Kas tahad näha, kus ta elab?“
Emily ilmus tema tagant, lohistas oma plüüšjõehobu ühte kõrvast.
„Emme on seal all,“ ütles ta.
Minu süda lõi veelgi kiiremini.
Grace haaras mu käest ja viis mind mööda koridori, nagu oleks ta mind sünnipäevakingitusega üllatamas.
„Kus all?“ küsisin.
Grace surus mu kätt. „Keldris. Tule.“
Kõik halvad mõtted tulid mulle korraga pähe.
Lukustatud uks. Saladuslikkus. Kuidas tüdrukud seda vaatasid. Surmav naine. Keldris, mida Daniel ei avanud kunagi minu ees.
Grace tiris mind koridori nagu ma oleksin sünnipäevakingitust avamas.
Keldri ukse ees tõstis ta pilgu minu poole ja ütles: „Sa pead selle lihtsalt avama.“
Pidin ootama. Nüüd tean ma seda.
Mu suu läks kuivaks. „Kas isa viibis teid sinna alla?“
Ta noogutas. „Mõnikord. Kui talle temast puudus jäi.“
See ei aidanud.
Proovisin ukse käepidet. Lukus.
Grace ütles: „Pole probleemi. Ema on seal.“
Pidin ootama. Nüüd tean ma seda.
Esmalt tabas mind terav lõhn.
Koheselt võtsin juustepatjad välja ja langesin ukse lukule, käed värisevad.
Emily seisis mu kõrval ja nuuskas. Grace hüppas kannatamatult.
Lukk klõpsas.
Ma tardusin.
Grace sosistas: „Kas sa näed?“
Ma avasin ukse.
Keldris oli poolpime, aga ma nägin piisavalt.
Esimesena tabas mind lõhn. Hapukas. Niiske.
Astusin ühe sammu allapoole, siis teise.
Keldris oli poolpime, aga ma nägin piisavalt.
Ja siis muutus mu hirm.
See ei olnud keha.
See ei olnud varjatud õudusunenägu.
Ma lihtsalt seisid seal.
See oli pühamu.
Seal oli vana diivan hoolikalt kokku pandud tekiga. Riiulid albumite ja piltidega Danieli surmast.
