Kolme nädala jooksul tuli mu abikaasa hilja koju, rääkis minuga vaevu ja sosistas unes ühe teise naise nime.
„MARLENA.“
Esimesel korral arvasin, et kuulsin valesti. Teisel korral sain juba aru, et see polnud minu kujutlus. Kümnendaks ööks tundus, nagu elaksin õudusunenäos.
Jake’iga olime olnud abielus kaks aastat. Me ei olnud täiuslikud, kuid meie suhe oli kindel. Me tegime koos süüa. Naersime samade tobedate telesaadete üle. Ta kirjutas mulle keset päeva sõnumeid lihtsalt selleks, et öelda, kui väga ta mind igatseb.
Siis need sõnumid kadusid. Hilised õhtud muutusid tavaliseks. Ja Marlena ilmus meie magamistuppa — vähemalt tema unenägudes.
Iga kord, kui ma temalt küsisin, eitas ta kõike.
„Sa nägid seda unes.“
„Ma ei öelnud midagi.“
„Sa liialdad.“
„Sa liialdad.“ See sõna hakkas kõlama nagu süüdistus.
Ühel ööl, kui ta magas, tegin midagi, mida ma poleks kunagi arvanud, et teen. Võtsin tema telefoni.
Ja seal see oli.
Marlena. Salvestatud kontaktide hulka.
Mu kõht tõmbus krampi.
Järgmisel hommikul, niipea kui ta lahkus, helistasin talle.
„Halloo?“
„Tere. Mina olen Jake’i naine.“
Vaikus.
„Kuidas te mu abikaasat tunnete?“ küsisin.
„Me töötame samas kontoris,“ vastas ta rahulikult. „See on kõik, mida ma öelda saan.“
See on kõik, mida ma öelda saan.
Mida see pidi tähendama?
Kui ta oleks olnud armuke, oleks ta seda eitanud. Kui ta oleks olnud võõras, oleks ta olnud segaduses. Selle asemel kõlas ta ettevaatlikult. Kaalutletult.
Mul oli vaja tõde.
Ostsin „üllatuslõuna“ ja läksin tema kontorisse.
Jake nägi välja kurnatud. Laual olid paberihunnikud, lips lõdvalt kaelas, juuksed sassis.
„Rose? Mida sa siin teed?“
„Tõin sulle lõuna.“
Enne kui ta jõudis mind ära saata, avanes uks.
„Jake, mul on vaja—“
Tundsin selle hääle kohe ära.
Marlena.
Ta astus sisse paksu sinise kaustaga.
„See on minu naine,“ ütles ta kiiresti.
Ta vaatas mulle otse silma. „Ma olen sisemise vastavusauditi spetsialist. Meil on täna pärastlõunal ülevaatus.“
Audit.
Ülevaatus.
Mu süda hakkas tugevalt peksma.
„Jake… kas nad kontrollivad sind?“ küsisin vaikselt.
Ta naeris närviliselt. „Ühe Johnsoni projekti numbritega on lihtsalt mõned arusaamatused. Midagi tõsist.“
Marlena ei paistnud selles eriti veendunud.
Kui ta lahkus, pöördusin tema poole.
„Sa lasid mul arvata, et sa petad mind.“
„Ma püüdsin sind kaitsta,“ ütles ta meeleheitlikult. „Johnsoni projekti numbrid ei klapi. Kui kontroll halvasti lõpeb, võin töö kaotada. Ma ei tahtnud, et sa muretseksid.“
Mind kaitsta.
Kolm nädalat lamasin ma öösiti ärkvel, veendunud, et mu abielu laguneb. Kahtlesin endas. Oma sisetundes. Temas.
Ja seda kõike sellepärast, et ta „kaitses“ mind.
„Sa ei kaitsnud mind,“ ütlesin vaikselt. „Sa jätsid mind kõrvale. Sa lasid mul uskuda kõige hullemat, sest sa kartsid mulle öelda, et sul on probleem.“
Tal polnud sellele midagi vastata.
Polnud afääri.
Polnud armukest.
Oli hirm. Ja valed.
Ja mingil moel tegi see peaaegu sama palju haiget.
Sest petmine lõhub usalduse.
Aga ka see, kui otsustad, et su partner pole piisavalt tugev, et tõde kuulda.
Nüüd küsin endalt midagi, mida ma poleks kunagi arvanud, et küsin:
Kui ta ei usaldanud mind oma läbikukkumisest rääkima, mida see ütleb meie abielu kohta?
Ja mida teie oleksite minu asemel teinud?
