Uks avanes aeglaselt.
Direktor astus koos kahe õega sisse.
– Proua Elsie… – alustas ta rahulikult. – Teie pere on saabunud. Soovime selle rahulikult lahendada.
– Ei! – hüüdis mu vanaema ja pigistas ootamatult mu kätt nii kõvasti, et see tegi peaaegu haiget. – Ära lase neil teda ära viia!
– Keda ära viia? – küsisin uuesti.
Direktor ohkas sügavalt.
– Kassi.
Vaatasin talle arusaamatult otsa.
– MILLIST KASSI?
Õde kummardus ettevaatlikult voodi kõrvale ja tõmbas sealt välja punutud korvi.
Sealt puges välja väike vana triibuline kass.
Ta hõõrus end kohe mu vanaema käe vastu.
– Tema on Daisy, – ütles direktor vaikselt. – Ta ilmus hooldekodu aeda umbes kolm kuud tagasi. Loomaarsti sõnul pole tal omanikku, kuid sellest ajast peale tuli ta iga päev tagasi.
– Ja ta läks alati Elsie tuppa, – lisas üks õdedest naeratades.
– Sest ta teadis, et mul on külm, – sosistas mu vanaema. – Igal õhtul heitis ta minu kõrvale.
Selgus, et hooldekodu kodukord keelas rangelt loomade siseruumides pidamise.
ÕED PALUSID MITU KORDA, ET TA DAISYT SISSE EI LASEKS.
Kuid vanaema avas igal õhtul salaja akna.
Väike kass puges sisse.
Hommikul hiilis ta samamoodi välja.
Kuude kaupa ei märganud seda keegi.
Kuni üks uus töötaja selle avastas.
Direktor vaatas mulle kurvalt otsa.
– Ta ei pea lahkuma kassi pärast. Ta peab lahkuma sellepärast, et rikkus korduvalt ohutusnõudeid. Ta jättis ööseks akna lahti. Tema seisundis kujutas see endast tõsist ohtu.
MU VANAEMA LANGATAS PEA.
– Ma tean… aga ma ei suutnud teda üksi jätta.
– Miks oli see nii oluline? – küsisin vaikselt.
Elsie silmist veeresid pisarad.
– Sest kui su vanaisa suri, ei kallistanud mind mitu kuud mitte keegi. Keegi ei pugenud õhtuti minu kõrvale. Siis hüppas ühel õhtul Daisy minu voodisse. Esimest korda pärast seda ei tundnud ma end enam täiesti üksikuna.
Toas valitses vaikus.
Isegi direktor langetas pilgu.
Mõne sekundi pärast ütlesin:
– KUI SEE ON AINUS PROBLEEM… SIIS ON SELLEL LAHENDUS.
Kõik vaatasid mulle otsa.
– Minu vanaema kolib minu juurde.
Elsie pilgutas hämmastunult silmi.
– Ja Daisy samuti.
Direktor naeratas kergelt.
– Sellesse meil loomulikult midagi öelda ei ole.
Kaks päeva hiljem sättis mu vanaema juba minu juures perefotosid oma kohale.
DAISY OLI AGA VÕTNUD ENDALE AKNALAUAl OMA LEMMIKKOHA.
Mõne nädala pärast hakkas mu vanaema taas naeratama.
Igal hommikul keetis ta teed.
Igal õhtul kerra tõmbunud Daisy nurrus tema süles.
Ühel korral küsisin temalt:
– Kas tema pärast tasus end sellisesse pahandusse sattuda?
Ta naeratas mulle ja silitas kassi pead.
– Kallis, mõnikord ei päästa inimest reeglid.
