Ma ei mõelnud hetkekski.
Läksin talle järele.
Poiss lõikas läbi parkla ja pööras siis kitsale tänavale.
– Oota! – hüüdsin talle järele. – Ma ei taha sulle haiget teha!
Ta ei peatunud.
Ta aeglustas alles siis, kui jõudis väikese pargini.
Ta pöördus hingeldades minu poole.
– Miks sa mulle järgned?
MA EI OLNUD IKKA VEEL VAEVU HINGATA SAANUD.
– Sest sa näed täpselt välja nagu mu vend.
Poiss vaikis mitu pikka sekundit.
– Seda on teisedki öelnud.
– Mis su nimi on?
– Ethan.
– Kui vana sa oled?
– Seitseteist.
MU SÜDA TAGUS TUGEVASTI.
Ta oli täpselt sama vana, kui mu vend oli sel ööl, mil ta kadus.
– Kas ma võin sulle midagi näidata?
Võtsin telefoni välja.
Olin aastaid hoidnud alles oma venna lõpupidu tähistava foto.
Kui Ethan seda nägi, muutus ta näost kahvatuks.
– See… on võimatu.
– Miks?
– SEST SEE NÄGU VAATAB MULLE IGA HOMMIK PEEGLIST VASTU.
Istusime pingile.
Ta rääkis mulle, et ta adopteeriti imikuna.
Ta ei olnud kunagi oma bioloogilist perekonda tundnud.
Tema kasuvanemad olid alati öelnud, et ta tuli nende juurde teisest osariigist, kui ta oli vaid mõne kuu vanune.
– Kas sul on adopteerimisdokumendid olemas?
– Jah, kodus.
Samal õhtul vaatasime need koos läbi.
DOKUMENTIDE SEAS OLI VANA SÜNNITUSMAJA KÄEPAEL.
Ja sünnikuupäev.
See oli sama.
Sama päev, mil mu vend sündis.
Järgmisel päeval palusime teha DNA-testi.
Tulemust tuli oodata kaks nädalat.
Need olid mu elu kõige pikemad kaks nädalat.
Kui lõpuks e-kiri saabus, avasin selle värisevate kätega.
ME EI OLNUD ISA JA POEG.
VAID ONU JA VENNAPOEG.
Vaatasin mitu minutit lihtsalt ekraani.
Kuid selgitus oli üksikasjalikus aruandes olemas.
Ethan oli mu venna poeg.
Mu vennal oli enne lõpupidu olnud lühike suhe ühe tüdrukuga.
Tüdruk ei öelnud talle kunagi, et ta oli rase.
Mõni kuu hiljem suri ta raske haiguse tagajärjel.
VÄIKE POISS ANTI ADOPTEERIMISELE.
Meie pere ei teadnud sellest mitte midagi.
Kuid kõige šokeerivam osa oli veel ees.
Adopteerimisfailis oli kiri.
Selle oli kirjutanud tüdruku ema.
Ta väitis, et oli mu venda aastaid hiljem näinud.
Ta oli elus.
Ühes kauges linnas.
Uue nime all.
Pärast rasket mälukaotust alustas ta täiesti uut elu ega mäletanud midagi oma varasematest aastatest.
Politsei ei leidnud teda tol ajal üles.
Kiri ei jõudnud kunagi meieni.
Läksime kohe antud aadressile.
Seal seisis väike puutöökoda.
Selle sees töötas hallinevate juustega mees.
Kui ta pea tõstis, nägin samu silmi, mida olin viimati näinud kakskümmend kolm aastat tagasi välisuksel.
– KAS MA SAAN TEID AIDATA? – küsis ta ebakindlalt.
Võtsin välja vana lõpupäeva foto.
Mees vaatas seda kaua.
Seejärel tõstis ta selle aeglaselt oma näo juurde.
Tema silmadesse ilmusid pisarad.
– Ma ei oska seda seletada…
– Aga seda poissi… tundub, nagu oleksin ma teda kogu oma elu otsinud.
Sel hetkel sain aru, et ta ei olnud oma perekonda tahtlikult maha jätnud.
TRAGÖÖDIA OLI TEMALT MÄLESTUSED ÄRA VÕTNUD.
Mitte miski ei saanud neid kakskümmend kolm aastat tagasi tuua.
Kuid kui me mõni nädal hiljem istusime taas esimest korda ühe laua taga – kolm põlvkonda koos –, mõistsin midagi.
On perekondi, mida ei lõhu kaugus.
Vaid vaikus.
Ja mõnikord piisab ühestainsast juhuslikust kohtumisest, et kakskümmend kolm aastat pooleli olnud lugu saaks lõpuks lõpetatud.
