Naine mu ukse ees ei kõhelnud hetkekski. Ta vajutas uksekella sellise enesekindlusega, nagu kuuluks see koht juba talle, ja kui ma avasin, ei vaevunud ta mind peaaegu vaatamagi. Ta võttis seljast oma disainermantli ja ulatas selle mulle, justkui oleksin osa sisustusest.
Tema parfüüm täitis õhu ning ta ütles rahulikult:
— Ütle Richardile, et ma olen siin.
Ja ilma kutset ootamata astus ta sisse. Tema kontsade klõbin kostis põrandal, kui ta hindava pilguga elutuba üle vaatas.
— Siin on vaja muudatusi — märkis ta. — Räägin Richardiga.
Richard.
Minu abikaasa.
Või vähemalt mees, kes oli mu abikaasa veel vähem kui tund aega tagasi.
Mees, keda olin toetanud tema meditsiiniõpingute ajal, töötades ise kahes kohas. Mees, kellega olime aastaid säästnud, et see kodu osta.
Sulgesin vaikselt ukse ja panin mantli kõrvale. Vaatasin, kuidas ta majas ringi liikus, nagu oleks see talle tuttav.
Võib-olla oligi.
Ta oli umbes kahekümne viiene, pikkade blondide juustega ja enesekindlusega, mida omavad inimesed, keda harva kahtluse alla seatakse.
— Kus Richard on? — küsis ta lõpuks.
— Teda ei ole kodus.
— Ja millal ta tagasi tuleb? Mul ei ole tervet päeva aega oodata.
Vaatasin teda rahulikult.
— Kes sa täpselt oled?
Ta naeratas kergelt.
— Alexis. Richardi tüdruksõber.
See sõna jäi meie vahele rippuma.
— Ja sina oled vist teenija — lisas ta väikese naeruga. — Kas oled uus?
Heitsin pilgu oma riietele — teksad ja mugav dressipluus. Ainus päev, mil lubasin endal välja näha mitteametlik.
— Olen siin olnud kaksteist aastat — ütlesin rahulikult.
Ta viipas käega.
— Kõik ütlevad nii. Ütle lihtsalt Richardile, et ma olen elutoas.
Ta istus diivanile ja tõstis jalad lauale, mille olime koos temaga restaureerinud ajal, kui me ei saanud endale uut lubada.
— Too mulle sidruniga vett. Ja mitte liiga palju jääd.
Tõin talle klaasi — ilma sidrunita ja liiga suure hulga jääga.
— Kas Richard üldse õpetas sind? — ohkas ta.
— Kuidas talle meeldib, et asju tehakse? — küsisin.
— Tõhusalt. Ja austusega tema külaliste vastu.
— Kas sa käid siin tihti?
Ta naeris.
— Igal teisipäeval ja neljapäeval, kui tema naine on tööl. Mõnikord ka laupäeval.
Mina ei käi nendel päevadel tööl.
Ja Richard ei teadnud seda.
— Sa tead tema naisest päris palju — märkisin.
— Piisavalt — vastas ta. — Vanem, igav ja hooletusse jäetud. Ta on temaga ainult mugavuse pärast.
Tema hääl oli täis enesekindlust.
— Ta ütleb, et naine „püüdis ta kinni“ kunagi. Ja nüüd on ta kinni jäänud naisega, kes ilmselt ei tea isegi, mis on botox.
Puudutasin tahtmatult oma nägu.
— Richard väärib paremat — jätkas ta. — Kedagi nooremat. Kedagi nagu mina.
— Võib-olla tema naine töötab — ütlesin rahulikult.
Ta puhkes naerma.
— Mingisugune väike kontoritöö. Tõenäoliselt administraator.
See „väike töö“ oli ettevõte, mille lõin kaheksa aastat tagasi. Kahe saja töötajaga.
Ettevõte, mis maksis selle maja eest.
Ja rahastas tema kliinikut.
— Kas tema kliinikul läheb hästi? — küsisin.
— Ausalt öeldes… ei — vastas ta. — Aga ta on liiga hea. Tal on vaja kedagi halastamatumat.
Võtsin telefoni ja kirjutasin talle, et kodus on kiire probleem.
Ta vastas kohe. Ta pidi viieteistkümne minuti pärast tagasi olema.
— Richard on tulemas — ütlesin.
Tema silmad lõid särama.
— Suurepärane. Üllatan teda.
— Me läheme järgmisel nädalal Cabo’sse — lisas ta. — Kõik on broneeritud.
— Kallis koht — ütlesin.
— Richard maksab muidugi. Tõeline mees maksab.
— Kui kaua te koos olete olnud?
— Kuus kuud. Parimad. Ta ostab mulle kõik, mida ma tahan.
Ma teadsin seda. Olin arveid näinud.
Viieteistkümne minuti pärast avanes uks.
— Mis juhtus—
Richard tardus.
Kõigepealt nägi ta teda.
Siis mind.
Vaikus oli raske.
— Üllatus! — ütles naine rõõmsalt.
Ma ristasin käed.
— Sinu tüdruksõber just selgitas, kuidas see maja toimib.
Tema nägu muutus kahvatuks.
— Emily…
— Ära muretse — ütlesin rahulikult. — Sul on aega selgitada, samal ajal kui oma asju kokku pakid.
Alexis pöördus segaduses.
— Mida see tähendab?
Liikusin koridori poole.
— See tähendab, et alates tänasest õhtust ei ela Richard enam siin.
Kolm nädalat hiljem tegin ühe telefonikõne.
Olin taganud tema kliiniku rahastuse oma ettevõtte kaudu.
Pärast lahkuminekut… see garantii kadus.
Tema äri kukkus kahe kuuga kokku.
Alexis kadus samuti.
Ja ma ei näinud neid enam kunagi.
Aga mõnikord, kui vaatan vana lauda elutoas, meenub mulle see päev —
päev, mil üks võõras helistas mu uksekella…
ja näitas mulle tõde minu enda elu kohta.
