Sel päeval paistis päike eredalt üle luksusliku tequilamõisa Jaliscos — kuid Valeria jaoks tundus kõik nagu matuste päev.
Vaid 22-aastasena astus ta altari poole disainerrõivas, mis kaalub sama palju kui tema isa reetmine. Selles abielus ei olnud armastust — ainult külm tehing. Tema isa Arturo, kes oli omaenda vigadest pankrotti läinud, oli 50 miljonit peso võlgu ohtlikele inimestele. Et end päästa, oli ta “kinginud” oma tütre kõige rikkamale ja salapärasemale mehele piirkonnas — Mateo Garsale, riigi suurima tequilaimpeeriumi pärijale.
Mateo oli 28-aastane ja alates 15. eluaastast ratastoolis, pärast õnnetust, milles ta vanemad hukkusid. Kõrge seltskonna daamid sosistasid oma tuulekottide taga — nad kahetsesid teda, nimetasid teda “purunenuiks” ja väitsid, et Valeria veedab oma elu tema meditsiiniõena.
Altari juures vaatas Mateo teda sügavate, tumedate silmadega, mis olid täis mõistatust. Tema kõrval seisis onu Ektor — ärimaailma praegune juht — täiusliku naeratuse ja külma, arvutava pilguga. Just tema oli kõik korraldanud.
Kui Arturo teda reetis, teeseldes uhket isa, kummardus Ektor tema poole ja sosistas:
„Elad nagu kuninganna. Aga pea meeles oma kohta. Mateo vajab pärijat — ja varsti. See on sinu ainus ülesanne.“
Tseremoonia möödus kiiresti. Öeldi „jah“ ilma naeratusteta, ignoreerides väljas kõlavate pillide muusikat.
Samal õhtul saadeti Valeria mõisa tohutusse magamistuppa.
Ta värises.
Ta mõtted tiirlesid ümber selle, kuidas tema isa oli ta müünud ilma mingisuguse kahetsuseta.
Uks avanes. Mateo astus sisse, ise oma ratastooli juhtides. Tema poosis ei olnud nõrkust — ainult pinget.
Valeria astus tagasi.
Mateo peatus ja ütles rahulikult:
„Ära karda. Ma ei puuduta sind.“
Ta vaatas teda segaduses.
„Miks siis nad sundisid sind minuga abielluma?“
Ta ohkas.
„Sest minu onu vajab pärijat. Kui ma suren ilma lapseta, ei jää ettevõte temale. Ta hoiab mind elus… ja kontrolli all.“
Külm värin läbis teda.
„Kas sa tead seda kõike?“
„Ma tean rohkem, kui arvad,“ ütles Mateo vaikselt. „Minu õnnetus ei olnud juhus. Keegi lõikas pidurid läbi.“
Paus.
„Ja sama inimene plaanib meist vabaneda… kohe, kui beebi sünnib.“
Valeria maailm kõikus.
„Ära usalda kedagi,“ lisas ta. „Selles majas on mõrtsukaid.“
Valeria mõistis, et ta ei olnud ühe inimese ohver — vaid terve valevõrgustiku.
Aga Mateos ei näinud ta vaenlast.
Ta nägi liitlast.
„Ma aitan sind,“ ütles ta kindlalt. „Me teeme, et kõik näeks välja, nagu oleksime koos.“
Kaks nädalat mängisid nad täiuslikku paari. Naeratused, õhtusöögid, jalutuskäigud põldude vahel. Aga öösiti rääkisid nad tõde.
Ja järk-järgult tekkis nende vahel midagi tõelist.
Plān oli põgeneda varjus mesinädalateks mägihutisse.
Ektor nõustus — olles kindel, et pärija saabub varsti.
Hutis, metsas, tundsid nad esimest korda end vabadena.
Sellel ööl valisid nad üksteist.
Aga rahu ei kestnud kaua.
Järgmisel hommikul rebis vaikuse mootoriheli.
Uks lõhuti lahti.
Ektor tungis sisse relvastatud meestega.
„Arvasite, et petate mind?“ karjus ta.
Ta haaras Valeriast jõhkralt.
„Ma panen ta lukku, kuni ta sünnitab. Siis juhtub… õnnetus.“
Mateo karjus:
„Lase ta lahti!“
Ektor tõstis relva—
Ja siis—
Sireenid.
Kümneid.
Riigigardid ümbritsesid ala.
Ektor jäi kahvatuks.
Valeria pääses välja ja jooksis Mateo poole.
Aruandjad sisenesid ja arreteerisid ta sekunditega.
Kohtuasi raputas kogu Mehhikot.
Ektor sai 82 aastat vangistust.
Valeria isa üritas tagasi tulla.
Ta sulges ukse igaveseks.
Mateo võttis ettevõtte üle.
Kuid suurim võit oli midagi muud.
Tõde tuli välja — ta ei olnud määratud jääma ratastooli.
Arstid olid valetanud.
Alustasid aastad valu ja teraapiaga.
Ja Valeria oli tema kõrval.
Alati.
Kuni ühel päeval—
ta astus esimesed sammud tema poole.
Ta nuttis.
Ta naeratas.
„Ma ütlesin, et kõnnin sinu kõrval.“
Kuu aega hiljem sündis nende poeg.
Küpsetamisel—
Mateo ei olnud ratastoolis.
Ta kõndis.
Hoides oma last.
Naise kõrval, kelle ta valis.
Ja koos tõestasid nad, et tõde ja armastus leiavad alati tee…
