Mu abikaasa vaatas hämmastunult ringi.
– Kus kõik on?
– Oma kohal, – vastasin rahulikult.
Siis kõlas uksekell uuesti.
Ukse taga seisis kaks inimest.
Üks neist oli kolimisfirma töötaja, teine sisustuslao esindaja.
Mu abikaasa vaatas mulle arusaamatult otsa.
– Mis siin toimub?
– VIIMASE NELJA PÄEVA JOOKSUL SAIN MILLESTKI ARU, – ÜTLESIN. – MA EI OLE NII KURNATUD MITTE BEEBIDE PÄRAST. VAID SELLEPÄRAST, ET PÜÜAN ÜKSINDA ÜLEVAL PIDADA NELJALIIKMELIST PEREKONDA.
Lükkasin dokumendid talle lähemale.
Esimesel lehel oli üksikasjalik nädalaplaan.
Öised toitmised.
Mähkmete vahetamine.
Pesupesemine.
Toidupoes käimine.
Toidu valmistamine.
ARSTI VASTUVÕTUAEGAD.
Kõik ülesanded, mida olin juba kuid üksinda täitnud.
Teisel lehel oli nimekiri.
Diivan.
Televiisor.
Mängukonsool.
Kalastusvarustus.
Baarikapp.
– NEED KÕIK VIIISIN LAORUUMI, – ÜTLESIN.
– Miks?
– Sest meil pole ühegi jaoks aega, kuni kasvatame kahte imikut. Kui minul pole vaba aega, siis pole seda ka sinul.
Mu abikaasa vihastas.
– Sa ei saa mu asju ära viia!
– Ma ei müünud neid maha. Kui sa kuue nädala jooksul võtad lastega seotud kohustustest võrdselt osa, toome kõik tagasi.
Saabus vaikus.
Kaks kolijat ootasid viisakalt ukse juures, et üle anda vastuvõtudokumendid.
MU ABIKAASA VAATAS NIMEKIRJA ALGUSEST LÕPUNI LÄBI.
Siis vaatas ta esimest korda päriselt minu poole.
Mu tumedate silmaaluste.
Mu värisevate käte.
Kahe rahulikult magava väikese tüdruku poole.
– Kas sa tõesti teed iga päev nii palju? – küsis ta vaikselt.
Võtsin telefoni välja.
Näitasin talle viimaste kuude märkmeid.
KÕIGI TOITMISTE KELLAAEGI.
Iga öise ärkamise.
Päevas kokku vaid kahe-kolme tunni jagu katkendlikku und.
Mu abikaasa istus aeglaselt maha.
– Ma ei teadnudki…
– Täpselt see ongi probleem. Sa ei tahtnud kunagi teada.
Sel õhtul valmistas ta esimest korda ise ette õhtuse vannitamise.
Ta oli kohmakas.
TAL LÄKS SEE AEGLASELT.
Üks lutipudel tuli tal uuesti puhtaks pesta.
Aga ta ei andnud alla.
Järgmistel nädalatel kujundasime oma päevakava ühiselt ümber.
Kaks õhtut nädalas olid ainult minu päralt.
Sain jalutama minna.
Magada.
Sõbrannadega kohtuda.
TEMA AGA SAI KOGEDA, MIDA TÄHENDAB KELL KOLM ÖÖSEL KORRAGA KAHT NUTVAT IMIKUT RAHUSTADA.
Kuus nädalat hiljem tuli diivan tagasi.
Seejärel televiisor.
Lõpuks ka kalastusvarustus.
Mitte sellepärast, et aeg oli täis saanud.
Vaid sellepärast, et nüüd ei kandnud pere koormat enam üksainus inimene.
Aastaid hiljem ütles mu abikaasa kord sõprade seltskonnas:
– Ma arvasin, et pean olema hea isa jaoks raha koju tooma.
MU NAISE ÕPETAS MIND, ET MÕNIKORD TÄHENDAB PUHTAKS PESTUD LUTIPUDEL PALJU ROHKEM.
Ja sellest päevast alates ei öelnud ta enam kunagi kellelegi:
„Sina tahtsid lapsevanemaks saada.”
